JUHTKIRI | Põgenikekriisiks saanuks valmistuda

Iga plaan kipub esimesel tegeliku eluga kokkupuutel purunema. Ent sellekski stsenaariumiks on vaja mingitki tõsiselt võetavat kava.

Näiteks NATO kaitseplaanid Venemaa vastu aitavad tõenäoliselt isegi siis, kui Moskva teeb midagi ootamatut. Päris ette valmistamata ta meid ei taba.

Eesti leiab end praegu Ukrainast saabuvaid põgenikke vastu võttes olukorrast, kus toimiva plaani olemasolust saab rääkida üksnes kõvasti fantaasiat appi võttes. Meil on omavalitsusi nagu Otepää, kus sõjapõgenike osakaal ulatub 8%-ni elanikkonnast. Linna esindajad ütlevad sisuliselt, et neil pole aimugi, kuidas põgenike lapsed lasteaeda või kooli mahutada.

Ministeeriumid ei pea mitte üksnes reageerima, vaid koostama aktiivselt võimalikeks riskistsenaariumideks toimivaid plaane.

Juba on läinud lahti tüüpiline bürokraatlik näitemäng. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo räägib, et kõik oleks justkui korras, kui ainult teine minister, hariduse eest vastutav Liina Kersna pearaha leiaks. Haridus- ja teadusministeerium raiub, et lapsed lihtsalt peavad kooli saama. Aga plaani, kuidas see olukord lahendada, siit tagant ei paista.

Sotsiaalkindlustusameti juht Jako Salla tunnistas sel nädalal Eesti Päevalehele, et riik polnud sisuliselt valmis praegust põgenike hulka vastu võtma. Kuidas ta saigi olla, kui veel veebruari keskel hindas minister Riisalo põgenike maksimaalseks hulgaks 2000 inimest.

Küllap alahindasid Eesti riigiasutused nagu suur osa maailma USA luure hoiatusi kohe algavast Venemaa kallaletungist Ukrainale. Kuid mis segas ikkagi valmistumast? Andmeid oli. ÜRO näiteks andis kohe pärast sõja algust välja üsnagi realistliku hinnangu, et põgeneda võib kuni viis miljonit ukrainlast. Osa neist pidi lihtsalt Eestisse jõudma, ent ei paista, et keegi oleks seda võimalust süsteemselt läbi mõelnud.

Kriisi ulatust arvestades pole Eesti just kõige halvemini hakkama saanud. Paraku avastame end jälle olukorrast, kus peame põlve otsas kiireid lahendusi välja mõtlema, selle asemel et vastutavad ministeeriumid oleksid planeerimisse hoolikalt suhtunud. Et nii nagu on olemas NATO kaitseplaanid, oleksid juba olemas ka põgenikekriisi läbimängitud stsenaariumid koos vastutajate, vahendite ja ajakavaga.

Ministrid, kelle vastutusalas tuleb talv alati ootamatult, lohisevad lihtsalt kelgu järel. Pole just juhtimiskvaliteet, mis Eestit edasi aitab.