ARVUSTUS | Ohtlikud mängud "Tagurpidi tornis"

Režissöör Jaak Kilmi näitab oma uues lastefilmis mõjuval moel nii laste omavaheliste kui ka laste ja vanemate suhete keerukust.

Eesti ühe tootlikuma lavastaja, dokumentaal- ja mängufilmide vahel pendeldava Jaak Kilmi „Tagurpidi torn” pole siiski nostalgiline „Bullerby laste” vaimus lapsepõlvelugu. Rohkem on võetud šnitti uuema aja hittsarjadest, nagu „Veidrad asjad” (Netflixis nähtav „Stranger Things” – toim) või omakorda tolle loojaid inspireerinud 1980-ndate seiklusdraamast „Ole minuga”. Loo keskmes on viis umbes kümneaastast sõpra, kes veedavad aega kodualeviku lähedal räämas tehases turnides. Äratundmist on siin küllap kõigile lapsepõlves maal uitama sattunuile, kellele on sõnu peale loetud, et viljakuivatitesse ja teistesse tööstushoonetesse ronima ei mindaks.
Ekraanidebütantidest peaosalised Nils Jaagup England, Rebeka Kask, Una Marta Soms, Laura Vahtre ja Kimi Reiko Pilipenko on „Tagurpidi tornis” vahvad, ehkki niivõrd noortele näitlejatele omaselt õnnestuvad mõned stseenid usutavamalt, teised pisut konarlikumalt. Kui ühel päeval tõotatakse saladusi hoida, siis järgmisel kisuvad suhted kiusamiseks ja manipuleerimiseks. Põnevaim ja kõhedaim osa filmist on lastes avalduv machiavellilik kavalus, millega ümberkaudsed oma sõrme ümber keeratakse, samuti omavahelised võimumängud ja liidrirolli nihkumine.