JUHTKIRI | Venekeelne koolijuht on seadusest üle
(55)
Tallinna Linnamäe vene gümnaasiumi koolijuht Sergei Garanža. Tal peavad olema imetabased võimed, sest venekeelset kooli hakkas ta juhatama juba 1988. aastal laulva revolutsiooni päevil ja siiani on linnavalitsused Garanža tööga rahul olnud. Mis sest, et Eesti pealinnas paikneva kooli direktori kohusetäitja pole suutnud ka üle 30 aasta hiljem omandada üht „pisiasja”: tööks vajalikku eesti keelt.
Mitukümmend aastat keelenõuetele vilistamist näitab, mida Tallinna eesotsas Keskerakonnaga Eesti seadustest arvab. Linn vajaks põhjalikku verevahetust.
Muidugi peaks suutmatus teadmisi omandada juba iseenesest panema kahtlema haridustempli juhi pädevuses. Kuid paraku näib tema puhul, et keelt mitte õppida on ikkagi teadlik valik. Niisamuti, kui on Tallinna haridusameti täiesti teadlik valik Garanžat kõrgel kohal ametis hoida.
Keeleinspektsiooni andmetel ongi kõige rohkem probleeme õpetajatega, kes eesti keelt kuidagi selgeks ei saa, ja ennekõike Tallinnas. Üle 20 aasta üksinda Tallinna juhtinud Keskerakond pole selles probleemi näinud ja paraku ei muutnud midagi ka pärast viimaseid valimisi sotside kaasamine.
Seejuures sisulisi põhjuseid, miks keeleseadust külma kõhuga rikutakse, ei esitata. Tallinna haridusametist tuleb ainult iseenda käitumisele vasturääkivaid kommentaare, kui oluliseks nad keeleoskust peavad.
Võime üksnes oletada, et kui Garanža-suguseid ei hoia just ametis korruptiivsed semusidemed või Keskerakonna teadlik poliitika, püsivad sellised pedagoogid oma ebapädevuse astmel venekeelsete õpetajate põua tõttu. Aga kannatavad nii õpilased kui ka ühiskond, kuhu koolisüsteemist tulevad kahe maailma esindajad. Need, kes siinses väärtus- ja keeleruumis hästi hakkama saavad, ning need, kellele juba koolijuhi eeskujuga tehakse selgeks, et seadustele võib ka vilistada.
Selline ebanormaalne olukord tuleb lõpetada. Üks võimalus on kirjutada keeleoskus õpetajate kvalifikatsiooninõuetesse. Või tuleks kohalike omavalitsuste pädevust hariduse vallas kärpida. Aga kõige tähtsam õppetund on, et Tallinn vajaks verevahetust, et valitsejad õpiksid vastutust ega aastakümneid „lihtsalt tuima paneks”. Meeleparanduse esimeseks märgiks võiks Garanža talle võimetekohasemale tööle suunata.
