„Nüüd on selline lugu, Tootsi-härra... Kiir tuleb!”

„Kiir?” jahmub Toots. „Mida see inimene siit tahab?”

Aga juba ongi rätsep õuel, kergitab õlgkübarat ning teretab sügava kummardusega kanu talitavat Ülesoo vanaperenaist, kes seepeale kiirelt tuppa kaob ja veidi aja pärast hirmunult õhuaknast välja piilub.

Kiir aga sammub oma peenikestel koibadel aida juurde ja venitab näole midagi naeratuselaadset.

„Tere jõudu!”

„Jõudu tarvis,” vastab Toots süngelt. „Mis sa tahad?”

„Hi-hi! Mis ma tahan... Sa oled täna kangesti tõre, kulla koolivend. Tahan jumalaga jätta, mul pikk tee ees.”

„Kuhu rätsepmeister siis minna plaanib?” uurib Lible. „Kas tõesti Sirtsu sohu?”

„Ei, Sirtsu sohu võid sa ise minna, Lible,” vastab Kiir pahaselt. „Mina lähen Venemaale. Mulle saadeti tellimus, Putin soovib lasta enesele lõhkise sabaga pintsaku õmmelda.”

„Praegu, sõja ajal sõidad sina Venemaale?” vaatab Toots punapeale jahmunult otsa. „Lolliks oled läinud või?”

„No mispärast siis lolliks? Tuli kutse uhkel läikival paberil, mamma riputas selle seinale. Parem kui peegel! Jah, näed, minu kui rätsepmeistri kuulsus on jõudnud selle ilma vägevateni! Eks see on tänu sellele, et ma koolis hästi õppisin, mitte nagu mõni.”

„Ei tea, ei tea,” vangutab Toots pead. „See on kahtlane värk. Kui sa, Kiir, minu nõu kuulda tahad, siis ära mine Venemaale. Küll sa näed, sa saad mingi jama kaela.”

„Putin ise kutsus.”

„See on asja juures veel kõige hullem. Ole mõistlik mees, jää koju.”

„Kuhu rätsepmeister siis minna plaanib?” uurib Lible. „Kas tõesti Sirtsu sohu?”

„Just minu mõte,” kiidab Lible takka. „Putin on nagu see sääsk siin: ainus, milleks ta kõlbab, on laiaks löömine. Tema, raibe, mõtleb ainult sellest, kuidas saaks sinu verd imeda. Aga paned talle plaksu ära ja vaat siis on korras!”

„Ega ma ühe joodikust kellamehe nõu küll ei hakka kuulama!” ütleb Kiir põlglikult. „Käin Venemaal ära, teenin roppu raha ja siis... võib-olla ostan Ülesoo talu endale! Siis, kui see haamri alla läheb!”

„Palju edu!” pigistab Toots läbi hammaste.

Aga kui punapea on lahkunud, vangutab ta pead ja pomiseb:

„See on mingi jama. Ma ütlen sulle, Lible, selle taga on mingi trikk.”

Paari päeva pärast läheb Paunveres lahti jutt, et Kiir on juba Venemaalt tagasi. Olevat seal sootuks teist nägu läinud ja näeb välja palju priskem. Toots ja Lible otsustavad asja uurima minna.

„Putin on nagu see sääsk siin: ainus, milleks ta kõlbab, on laiaks löömine. Tema, raibe, mõtleb ainult sellest, kuidas saaks sinu verd imeda.”

Kiirt kohatakse jõe ääres. Rätsep tundub tõesti kuidagi imelik: päevitunud ja turske.

„Oled see sina, Kiir?” küsib Lible umbusklikult.

„Kir, Kir,” vastab õlgkübaraga kogu ja noogutab pead.

„Juudas küll!” tunneb omal ajal Venemaal mõisavalitsejaks õppinud Toots mehe ära. „See pole mingi Kiir, see on Kirkorov! Nad on Kiire Kirkorovi vastu vahetanud! Sellepärast see kutse! Oli tarvis Kirkorov Eestisse smugeldada!”

„Kir, Kir!” kordab Kirkorov.

„Ole vait! Lible, nüüd pole muud, kui viime sunniku jõkke! Võta sina jalgadest.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid