50 lennukit, rohkem kui lätlaste Air Balticul – kas poleks mitte uhke, kui meie Nordica nii suureks kasvaks? Just selliseid plaane riiklik-rahvuslik lennufirma ja temaga seotud ettevõtted hauvad, nagu kirjutas eilne Eesti Päevaleht.
Ühest küljest tulebki ambitsioonikalt mõelda, muidu suureks ei saa. Teisalt, seda võiks teha eraettevõte, mitte maksumaksja raha eest riik. Estonian Air juba tegutses „ambitsioonikalt”, tulemuseks mitukümmend miljonit tuulde lastud eurot ja pankrot. Õppigem sellest.
TOIMETUSE SEISUKOHT
Nordica ei paku Tallinnast Euroopa strateegilistesse sihtkohtadesse otseühendusi, kuid Eesti-kauged ambitsioonid üha kasvavad. Sellise lennufirma äririski ei peaks kinni maksma Eesti maksumaksja.
Millist probleemi me Nordica abil üldse lahendame? Riik peab sekkuma turgu seal, kus tavaline erasektori konkurents ei toimi. Seda, et keegi enam Tallinnast või Tallinnasse lennata ei tahaks, on raske uskuda. Ent mis veelgi tähelepanuväärsem: Nordica ei pakugi seda.
Liinilendudega tegi ta lõpparve juba kolm aastat tagasi, seades fookuse tütarfirmale Regional Jet (Xfly), mis rendib lennukeid koos meeskonnaga teistele firmadele. Nordica nišiks peetaksegi teistes Euroopa riikides allhanketeenuse osutamist.
Ei saa välistada, et firma juhid on leidnud endale turul sobiliku koha, ent see pole äri, milles Eesti riik ja maksumaksja peaksid osalema. Seal ei ole Eesti inimestele olulist turutõrget ega meie riigi strateegilisi huve. Tuleb nõustuda lennundusekspert Toomas Petersoniga – sellise Nordica omanik ei pea olema Eesti maksumaksja.
Kui Nordica äriidee on geniaalne, küllap leidub erainvestor, kes sellesse usub ja on valmis ta ära ostma. Ent kui Nordica osutub järjekordseks õhumulliks, on parem see varakult tühjaks lasta, enne kui miinus paisub 50 lennuki suuruseks.
Juhul kui Eesti riik vajab Tallinnast Euroopa strateegilistesse sihtkohtadesse otseühendusi, on lahendus muuta need eraettevõtjatele kasumlikuks. Miks mitte korraldada riigihankeid, mis aitavad katta võimaliku kahjumi, nagu tehakse Tallinna ja saarte vahet sõitvate lennukite puhul? See tähendab küll riigile iga-aastast püsikulu, kuid on eesmärgipärane ja säästab maksumaksjaid estonianairlikest hüperboolidest.
Mis puudutab teist sellist monstrumit Air Balticut, kellega meil on kombeks oma lennufirmasid kõrvutada ja kuhu Läti riik on eri skeemide abil juba ligi miljard eurot matnud, siis õiglane oleks seegi erastada.
