ARVUSTUS | Jazzkaar pakkus hapral ajal eskapismi normaalsusse

Nädala jagu Jazzkaare järjekorras 33. festivali aitas meelde tuletada, miks on muusika tähtis ka praegusel ajal.

Päris paljud on viimase paari kuu jooksul mõelnud, kas praegu, kui meist mitte väga kaugel plahvatavad pommid, tuhanded jätavad elu ning miljonite elud on sõjakoleduste tõttu kaosesse paisatud, on üleüldse paslik nina kodust välja pista. Kui sünnis on minna muusikaüritusele või peole ja tahta kasvõi korraks langeda eskapismi? Ja küllap mõtleb sedasi nii mõnigi muusik ise: kas meil on mingitki moraalset õigust tunda sellisel ajal rõõmu elamisest, muusika kuulamisest või mängimisest?
Mõistan isegi seda dilemmat, aga hoolimata sellest, kui väga ma ka ei sooviks, et iga ära jäetud pidu ja kontsert aitaks kuidagigi ukrainlasi selles sõjas, siis on keeruline selles reaalset abi näha. Ükskõik kui triviaalne ei pruugi meile ühe muusikafestivali toimumine praeguste sündmuste taustal tunduda, on muusikat ka keerulisel ajal vaja, vast rohkemgi kui muidu. Et oleks midagi, mis pakuks tröösti või leevendaks kasvõi korraks argiõuduste luule.
Külmavõitu kevadesse tagasi kolinud Jazzkaar tõi nädala jooksul nii Tallinna kui ka teiste Eesti paikade kontsertsaalides inimesteni kümneid kohalikke ja välismaiseid artiste. Tutvustas nii uusi, loodetavasti meie tajusse kauaks jäävaid muusikud, aga tõi publiku ette ka artiste, keda oldi siia ammu oodatud.