Teiseks tekitab vastuolulisi tundeid Soome-Eesti koostöömemorandumi punkt, mille järgi paikneb LNG-ujuvterminal esialgu riigis, mille taristu valmib kiiremini, aga hiljem Soomes Inkoo sadamas, kust Eesti saab vajaduse korral gaasi Balticconnectori toru kaudu.

Praegu on põhiline, et kai ehitus saaks lähemal ajal alata, et oleks, kuhu veeldatud maagaasi ujuvterminal sügisel paigutada.

Teisisõnu on Aasa visiooni järgi LNG-ujuvterminali piirkonda toomine kõigest ajutine varustuskindluse tagamise projekt. Alexela ja ta partnerite visiooni järgi seevastu võiksid ujuvterminali rentida nemad ja pikaks ajaks, sest siis on tingimused aasta kohta soodsamad. Aga riik peab andma sel juhul lubaduse riske maandada, sest Vene gaas võib millalgi taas poliitiliselt vastuvõetavaks kaubaks muutuda ja muuta LNG turutingimustel konkurentsivõimetuks.

Keegi ei tea, kui kaua võib Vene gaasile LNG kujul alternatiivi vaja minna – kas peamiselt ees seisval talvel või veel palju-palju aastaid. See, et valitsuse kavandatava lahenduse puhul saab Soomega kulusid jagada, on muidugi hea. Samal ajal on imelik Aasa öeldu, et ajutise lahenduse kestus oleneb sellest, mis ajaks kinnitavad kanda juba pikemaajalised turupõhised lahendused. Kust peaksid säärased lahendused tulema, kui praegu ei taheta eraettevõtjatele juhtrolli anda?

Kuna aega on vähe ja Soomega on sõlmitud memorandum, tuleb nentida, et esialgu jääb peale pigem Eleringi riigikapitalism. Praegu on põhiline, et asi ei takerduks Eleringi ja Alexela läbirääkimistesse ning kai ehitus saaks lähemal ajal alata, et oleks, kuhu ujuvterminal sügisel paigutada.