Kõnealuse lepingu sõlmis Eesti omal ajal lootuses, et sellega kindlustatakse meie praegune tegelik piir. Seetõttu on peetud piirilepingu kahtluse alla seadmist Venemaa asjata ärritamiseks ja tema propagandistidele palli ette söötmiseks. Ent sõjakäik Ukrainasse demonstreerib selgelt, et vähemalt Putini ajal ei pea Venemaa lepinguid millekski, kui ei taha, ning tema propagandatöötajad saavad naaberriigi vastase vaenu üles puhumisega hakkama sõltumata sellest, mis naaberriigis tegelikult toimub.

Praegu ei aita musklite näitamine Eesti-Vene piirilepingu küsimuses Ukrainat ega Eestit ennastki.

See tähendab, et piirilepingu tuleviku üle arutamisest pole vaja hoiduda pelgalt Venemaa reaktsiooni kartuses. Aga teisalt pole kuidagi vastutustundlik ka pärast puhtalt sisepoliitiliste punktide noppimist selliseid laest võetud aktsioone ette võtta. Me siiski söödame palli ette Venemaale, kes võib nüüd faktidele toetudes rääkida, et tema naabrid arutavadki juba „territoriaalseid pretensioone”. See võib hägustada ka meie liitlaste Ukrainale suunatud fookust.

Rõhutame, et piirileping pole jõustunud, sest Eesti riigikogu ega Vene riigiduuma pole seda ratifitseerinud. Praegu pole ei Eestil ega ka Venemaal kavatsustki ratifitseerimist päevakorda võtta. Enne Ukraina võitu ei saa uute läbirääkimiste alustamisest juttugi olla.

Mis puutub Eesti Tartu rahu järgsesse piiri, siis Vene-Ukraina sõjast saab muidugi leida ainest spekulatsioonideks, mis võib saada Vene föderatsioonist ja tema piiridest pärast sõda. See võib olla põnev teema näiteks teaduslikuks uurimistööks, kuid riigikogu võiks oma tööaega kasutada paremini kui sisepoliitikas mitte kusagile viiva piirilepinguga ärplemisele. Praegu ei aita musklite näitamine selles küsimuses Ukrainat ega Eestit ennastki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid