ARVUSTUS | „Minsk” on kohustuslik filmiannus. Lugu vabadusest, mida rapib võitlus elu pärast

„Minsk” ei sobi nõrganärvilistele, kes on harjunud pelgust vägivalla eest peitma patsifismi taha. Mõtte taha, et see kõik ei ole ju võimalik.

Mängufilm „Minsk” ehmatas oma lihtsuse ja voolavusega. Eriti voolavusega, sest tegu on ühe kaadri filmiga, kus operaatoritöö nagu ei katkekski. Mõistame, et tegevus, mis toimub läbi öö, õhtuhämarusest hommikutundideni, on pikem kui poolteist tundi, kuid me ei märka seda, sest see voolab meist mööda ehmatavalt kiirelt ja kaasakiskuvalt. Kaasakiskuv meelolu ei tulene aga kindlasti ainult kaastundest peategelaste vastu, vaid kannab endas nii viha, soovi kaasa karjuda ja kellelegi kallale minna või kellegi kaitseks välja astuda. „Minsk” on meie mugavusteadvuse jaoks vägagi värskendav ja mõtlemapanev film, mis tuleks hiljem kaaslastega lahti mõtestada ja läbi rääkida. Julgen öelda, et ka uuesti vaadata. „Minsk” tekitab lihtsalt liiga palju miks-küsimusi...
Esiteks kisub eneseteadvuse kaasa arusaam, et see toimub meiega.