Jäi vaid tühjus, puhas ja püha

Kunstihoones avatud Leonhard Lapini mälestusnäitus saadab vanameistri armastusega kõiksusse.

Lapini mälestusnäitusest kirjutamine oli võib-olla siiski liiga suur tükk. Ma olen seda teksti juba seitse korda alustanud. Viimane kord proovisin haarata Lapinile omast bravuuri avalausega „Legendid ei sure”, aga see on alustuseks liiga pateetiline. Peas valitseb tühjus. Äkki siit peakski alustama?

Ma ei tundnud teda, vähemalt mitte isiklikult. Küll aga teadvustasin teda juba kaunis noorelt. Metafüüsilise targa kuvand – ainult Lapin ja Vint on suutnud selle päriselt välja kanda – kõndis temast pikalt ees.  

Näitus on tegelikult väike ja külastajale kerge. Kaks seeriat, luuletused ja tekstikatked. Näitus on esimeses ruumis avar ja valgusküllane, teises kergelt hämar. Natuke nagu elu ja teispoolsus, väärikus, mis räägib iseenda eest.