Oma laste isast eraldi elav kaksikute ema: kõige hullem, mida oma lastele teha, on olla õnnetu ema
![Laura sõnul on laste sünd tema elu erilisim hetk. Hoolimata sellest, et ta polnud sünnitamiseks valmis ja oli endale teadvustanud, et kaksikud tulevad ilmale keisrilõikega, ei jäänud tal haiglasse jõudes muud üle, kui sünnitama hakata. „Juba tunni möödudes oli täisavatus ja paari pressiga sündisid mõlemad lapsed. Kaksiksünnituse puhul on ruum arste ja ämmaemandaid täis, seega küünaldest ega viirukitest pole juttugi. Lasin oma kehal ja arstidel töö enda eest ära teha, aga perepalatisse jõudes olin endiselt šokis,” meenutab noor ema oma kõige õnnelikumat päeva.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/5af9d4e0-cab0-11ec-b3b4-89bbbcb61daf.jpg?noup&w=1200&h=711&ch=0.8435&cw=1&cx=0&cy=0.0009&r=16:9)
„Mul oli plaan minna magistrisse, teha kõvasti karjääri. Olen alati tahtnud edukas olla. Mõtlesin, et igaks juhuks võiks munarakud ära külmutada ja võibolla alates 35. eluaastast lastele mõelda. Olen tulnud nii rasketest suhetest, et enne rasedust mõtlesin sageli, mis juhtub, kui ma ei saagi mitte kunagi armastavasse ja turvalisse suhtesse? Kartsin oma lapsi traumeerida. Olin valmistunud, et kui ei ole ideaalset perekonda, ei saa ma ka lapsi,” tunnistab hirmudest hoolimata varajastes kahekümnendates kaksikud ilmale toonud Laura Valk.
Ta uskus noorena, et hoidudes laste saamisest, suudab ta järeltulevat põlve kaitsta. Laura ei salga, et ei suutnud end emana kujutada, sest arvas, et on selleks liiga katki. Ent pilguheit lapsepõlve avas ta silmad. Probleem ei olnud selles, et talle ei meeldiks lapsed. Laura ütleb, et on alati lapsi armastanud – lähenemist vajasid hoopis tema enda lahendamata lapsepõlvetraumad.