„Mis me seal teeme?” ehmub ja rõõmustab Petja ühel ajal.

„Kuula mind, Petja,” vastab ema ja vaatab pojale pühalikult otse silma. „Sa oled vist siiamaani arvanud, et sul isa polegi. See pole tõsi. Sul oli isa ja mitte niisama isa, vaid ehtne sõjaveteran!”

Petjal vajub suu vaimustusest lahti.

„Kas ta võitles fašistidega?”

Sa oled vist siiamaani arvanud, et sul isa polegi. See pole tõsi. Sul oli isa ja mitte niisama isa, vaid ehtne sõjaveteran!

„Noh, mitte just päris. Fašistidega võitles sinu vanavanaisa, aga sõjaveterani tiitel on meie maal päritav. Olla sõjaveteran on suurim au, mis inimesele osaks võib langeda. Sa tohid käia 9. mail Punasel väljakul paraadil ja karjuda president Putinile hurraa! Niikaua kui elas sinu vanavanaisa, käis paraadil tema, pärast tema surma käis seal sinu vanaisa, pärast vanaisa surma sinu isa. Tema, vaeseke, ei elanud kaua, jõi end ühel võidupühal kogemata surnuks. Aga nüüd oled sina piisavalt vana, et see uhke tiitel üle võtta ja oma esiisade jälgedesse astuda.”

„Kas mina olen ka sõjaveteran?” küsib Petjast kaks aastat noorem Mitja.

„Ei!” vastab ema kerge põlgusega. „Sinu isa oli kitarrist. Ära sega!”

Mitja laseb nina norgu ja longib oma tuppa, kus hakkab kurvalt väikest mängubalalaikat tinistama.

Petja aga sõidab järgmisel päeval koos emaga Kremlisse, kus neid tervitab kindral Gerassimov isiklikult.

„Ah siin see kotkapoeg ongi!” lausub ta kiitvalt ja silitab Petja pead. „Noh, vägilane, kas oled valmis vastu võtma oma perekonna püha pärandust?”

„Alati valmis!” vastab Petja innukalt ja annab au.

„Tubli poiss!” noogutab kindral ja tõstab lauale pappkasti. „See kõik kuulub nüüdsest sulle. Ole lahke! Rindemehe munder. Pane selga! Kirsad. Tõmba jalga! Kaks medalit ülesnäidatud vapruse eest. Riputa rinnale! Kuus Berliinis sõjasaagiks saadud käekella. Seo randmele! Fašistliku naisterahva rinnahoidja, kah sõjasaak. Topi põue!”

Petja teeb, nagu kästud, enesel keeleots suurest püüdlikkusest suust väljas. Ema jälgib teda hardunult ja pühib silmanurgast pisara.

„Kas see on tõesti minu poeg?” ohkab ta. „Veteran, mis veteran!”

Kuus Berliinis sõjasaagiks saadud käekella. Seo randmele! Fašistliku naisterahva rinnahoidja, kah sõjasaak. Topi põue!

„Aga muidugi,” naeratab Gerassimov. „Tema soontes voolab ju rindemehe veri! Ära vesista, ema, ole uhke oma poja üle! Niimoodi, vaatame, mis siin veel on. Granaadikild. Kummarda korraks, ma teen taskunoaga su tagumikku väikese sisselõike... Kannata ära, selle killu sai su vanavanaisa oma kannikasse Stalingradis ja seda on kandnud oma tagumikus kõik tema järglased. Sohh, tubli! Kas on mugav? Nii... Mis perekonnareliikviaid siin siis veel on? Ah jaa, Dneprit forsseerides saadud peapõrutus. Tule siia, poja!”

Tulitava tagumiku tõttu nägu krimpsutav Petja astub lähemale ja Gerassimov virutab talle tooliga vastu pead. Petja ajab silmad punni nagu konn ja karjub kileda häälega:

„Elagu president Putin! Hurraa!”

„Ah! Küll ta on nüüd oma isa nägu!” ohkab ema õnnelikult.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid