PÄEVA TEEMA | Mari-Vivian Ellam: asendatamatusest, andestusest ja abordist

Mina olen pidanud oma emale andestama, aga see pole olnud ehk kõige raskem. Teda lihtsalt polnud ja ainus kahju, mida ta mulle tegi, oli hüljatustunne.

Esimene mõte, mis täna emadepäevale mõeldes pähe kerkis, oli, et kas tänapäeva muutuvas maailmas, kus kõik (ka ilma emata) peremudelid on muutumas üha tavapärasemaks ja teistega võrdväärseks, ei ole emadepäeva tähistamine natuke iganenud. Läksin uurima ilmselt kõige progressiivsematelt inimestelt meie riigis – feministliku grupi liikmetelt –, mida nemad arvavad.

Minu üllatuseks ei kiirustanud nad seda eelarvamust sugugi kinnitama. Pikalt arutleda ei saanud, kuna administraator keelas mu „õngitsemise“ ära, aga tundub, et emadus ja selle pühitsemise soov on väga universaalne ja seda isegi ühiskonnas, kus kliimakriisi kontekstis idealiseeritakse üha enam ka lastetust ja lapsesaamissoovi nähakse puhuti isekusenagi. Ilmselt on põhjus suuresti ka selles, et olenemata vaadetest tunnetavad inimesed seda, kui oluline on nende jaoks olnud nende ema.