ARVUSTUS | Kunsti ja elu piiril. Protsessikunst angaaride jahedas lummas

Kui paljud kunstnikud maalivad muusikaga, siis EKA tudengite ühisnäitusel aadressil Marati 5 kõneleb luule, mis on muusika ja rütmiga soojades suhetes.

Ilm on külm ja sügisene, kuigi paari tunni kaugusel terendab esimene mai. Kase pargis on maa kaetud valgete ülastega, asjade looduslik käik pressib end peale. Näitusele tuleks minna paksu mantli ja sisemise soojusega. Nii soovitab „Deltas” (Klassikaraadio saade, 29.4) kunstnik ja EKA maaliõppejõud Kadri Kangilaski, kelle juhendatud näituse „επούλωση, parantuminen, heilung, guarigione, tervenemine, healing, genezing, helande, зцiлення, slánú, sanando, helbredelse” avamisele oleme 30. aprillil kutsutud. Väljapanek avatakse performance’iga, näitus seob 11 keelt, luulet ja maalikunsti. Näituseidee sündis Kangilaski maalitundides, kus ta on andnud tudengitele ülesande tekstidest inspireerituna maalida. „Kas võime ka oma luuletusi maalida?” küsiti kord ja nii läkski.
Jõuame pisut varem kohale. Kunstnikud-luuletajad askeldavad ringi, laual on vein, vesi ja maasikad. Kiikame kõrvalruumidesse, kaks sinist ümartooli vahemademel, kahkjasroheline valgus, kraanikauss, võluva peeglilahendusega kapike, järgmine made, meeletu suur avaruum. „Siin peaks reivi korraldama,” soovitab tuttav. Tõepoolest, angaaride arhitektuurne ilu on juba omaette teos. Kell saab üheksa, liigume tagasi näitusealale. Istume patjadele, mängima hakkab Silvia Minali loodud meditatiivne muusika ja ruumi valgustab nüüd punane prožektor.
„Laval” ehk ruumi keskel põrandal on paletid kirgaste toonidega, pintslid, ootel värvituubid.