JUHTKIRI | Kõik pandeemiaotsused tuleb luubi alla võtta

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on pandeemiaaegsete otsuste tõttu rahandusministeeriumi riigihangete osakonna hammaste vahel. Tema kohta võidakse algatada väärteomenetlus.

Riigihangete korraldamine on reegliterohke ja bürokraatlik. Rohkem kui selle üle, et rahandusministeeriumi hinnangul eksis Kersna järjekorras teises kiirtestide hankes, võiks isegi imestada selle üle, et tõenäoliselt ei alustata väärteomenetlust esimese, alla nädalaga korraldatud hanke pärast. See näitab, et riigihangete regulatsioon võimaldab erandjuhtudel olla ka kiire ja paindlik – vaja on vaid juhti, kes julgeb otsustada.

Jäägu teise hanke õiguspärasusega, kuidas jääb (rahandusministeeriumi ametnikud ja Kersna poliitilised oponendid arvavad, et selle puhul polnud kiirem hankevorm enam õigustatud), suures plaanis on praeguseks ilmne, et otsus koolilapsi masstestida oli õige. Esiteks, see aitas maha rahustada ja vaigistada neid, kes arvasid, et lapsed tuleks edasi distantsõppele jätta. Ent nii laste vaimse tervise kui ka haridusliku edasijõudmise nimel oli tavaõpet taastada hädavajalik. Ja teiseks, nagu nägime – osalt tänu testimisele, osalt koroonaviiruse olemusele –, polnud distantsõppe hülgamisel ka kitsalt pandeemia vaates halbu tagajärgi.

Kui juba Kersna tegusid uurimisvääriliseks peetakse, võiks ka teised koroonapoliitilised teemad kasude-kahjude analüüsiks ette võtta.

Kriitika, mida Kersna praegu kiirtestihangete eest saab, ei pruugi isegi olla päris proportsionaalne võimaliku kahju suurusega. Tegelikult on pandeemia ajal tehtud ju muidki otsuseid, mille kasu ja otstarbekust tasuks praegu kainelt hinnata – kasvõi selleks, et edaspidi olla targem, kui tagantjärele enam midagi muuta ei saa.

Näiteks on Eesti koos paljude teiste EL-i riikidega nüüdseks hädas sellega, et koroonavaktsiinide ostmiseks sai 2020. aasta lõpus sõlmitud Pfizeri ja teiste ravimifirmadega paindumatud ja suured hankelepingud, mistõttu ka Eesti laoseis muudkui kasvab.

Võib öelda, et Eesti koroonavaktsineerimise korraldus käis kraavist kraavi, mis aitas kaasa soovitust väiksemale vaktsineeritusprotsendile ja võib olla ka pikema mõjuga, näiteks suurendada Eestis üldist vaktsiiniskeptilisust.

Nii et kui juba Liina Kersna tegusid uurimisvääriliseks peetakse, võiks ka teised koroonapoliitilised teemad tagantjärele kasude-kahjude analüüsiks ette võtta ning hinnata, millised otsused ja meetmed osutusid õigeks ja mis valeks.