Mandril elav saarlane hinnatõusust: praam on mulle hädavajadus, mitte lõbusõiduk. Ideaalis olgu see üldse tasuta!

Saarte elanikele eluliselt olulist infrastruktuuri vaadeldakse riigi tasandilt kui turismiobjekti.

Toome näite. Kujutage ette, et sõidate kaaslasega autoga Tallinnast Tartusse (sest juhtumisi olete näiteks Tartust pärit ja seal elavad teie vanemad, aga ise elate pealinnas). Autoga kõigi maksumaksjate raha eest aina neljarealisemaks laieneval maanteel peate praegu maksma ainult oma kütuse eest. Aga siis, Imavere teeristist kuni Adavereni on teelõik, mille läbimiseks peate lisaks maksma 20 eurot. Oleks lapsed ka, siis veel rohkem! Ja siis saate alles Tartu poole edasi sõita.

Tagasi sõites veel teine 20. Kokku 40 eurot. Variant on ka auto Imavere teeristi jätta ja vahepealne osa jala läbida. Ka siis tuleb maksta neli eurot inimese kohta. Aga siis jõuate Adaverre ja sealt peab nüüd kuidagi veel edasi Tartusse saama. Selline on praegune olukord siis, kui tahate sõita saartele. Alternatiive põhimõtteliselt pole. Kogu teekonna võib läbida ka bussiga, aga buss kasutab ikkagi sedasama parvlaeva.