NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: patriarhi raske töö

Patriarh Kirill ronib ähkides ahju pealt alla. On veel vara, päike alles tõusis, hea meelega lesiks veel tunnikese rebasenahksete kasukate vahel, aga pole aega. Viimasel ajal on tööd kole palju, Ukraina rindele saadetakse aina uusi tanke ja miinipildujaid, aga neid kõiki on ju tarvis õnnistada ja püha veega pritsida.

Kusjuures ei piisa sellest, kui lihtsalt soomusmasinale paar tilgakest heita – kogemused on näidanud, et saatan on kaval ja leiab ukrainlaste, oma teenrite abil ikkagi võimaluse ilus sõjamasin auklikuks lasta.

Seetõttu hõõrub Kirill viimasel ajal terve tanki püha vee sisse kastetud kaltsuga üle, hoole ja armastusega, et tema soomusele ei jääks herneterasuurustki lapikest, mis poleks Kõigevägevama kaitse all.

Patriarh komberdab angaari, kus ootavad sõtta suunduvad masinad. Ta teeb sõrmed suus märjaks ja joonistab lähimale tankile ristimärgi.

„Peab siis just sedasi, tatiga?” küsib ülemjuhataja Gerassimov pahaselt. Kindral lamab kõhuli koikul ja tuulutab oma tuharaid, mille fašistid on sõelapõhjaks lasknud. „Tatt pole elektroonikale hea.”

„See pole mingi tatt, vaid patriarhi sülg!” vastab Kirill karmilt. „Sama püha kui Jordani jõe vesi. Pole paremat kaitset rakettide eest!”

„No ei tea,” poriseb Gerassimov oma sängist. „Mäkerdad ja posid küll päevad läbi, aga Ukrainas lastakse meie tehnika ikkagi esimese raketiga sodiks.”

„Saatan on vägev!” ohkab Kirill. „Aga küllap on meie sõdurid ka ise süüdi.”

„Saatan on vägev!” ohkab Kirill. „Aga küllap on meie sõdurid ka ise süüdi. Nühivad ehk kogemata tanki pealt püha vee maha? Ma olen ju andnud karmi käsu, et pärast sissepühitsemist ei tohi tanki katsuda!”

„Kuidas sa siis teda ei katsu, kui sa lahingusse lähed!” õiendab Gerassimov. „Ja see küünalde värk ka – tank ei saa sõita, vahaküünal katusel põlemas! See on täielik lollus! Tuul kustutab ju küünla kohe ära!”

„Kui Jumal aitab, siis ei kustuta!” vastab Kirill tähtsalt. Ta istub nurka maha ja tõstab enda ette kasti padrunitega. Äsja saabus Kremlist, otse president Putinilt karm käsk: iga padrun olgu eraldi õnnistatud! Tark ja jumalakartlik mõte, pole midagi öelda!

Patriarh Kirill ei mõtlegi geniaalse presidendiga vaielda. Ta võtab kastist ühe padruni teise järel, tõmbab neist kõigist keelega üle, loeb mõttes lühikese palve ja asetab seejärel pühitsetud padruni hellalt suurde korvi, mida kaunistab Jumalaema portree.

„Minu kannikaid sinu õnnistamine kah ei kaitsnud,” uriseb Gerassimov edasi. „Pool tundi pusisid nende kallal, laulsid ja suitsetasid viirukit, aga nüüd on tagumik ikkagi auklik nagu vana sokk.”

„Aga kas sa hoidsid ikooni seal, kus vaja?” küsib patriarh. „Ikooni püha Illarioni pildiga?”

„No hoidsin. Aga siis oli mul vaja number kahte teha ja selleks ajaks võtsin ära.”

„Ahhaa!” tõstab Kirill sõrme. „No mis sa siis imestad?”

„Kallis inimene, ega ma siis ei saa teha number kahte, kui ikoon on ees! Ma riputasin selleks ajaks ikooni kaela.”

„Ja kas kael on terve?” uurib Kirill.

„Kael on terve.”

„No näed! Ja sina julged kahelda pühas Illarionis! Häbene!”

Gerassimov vaikib, patriarh jätkab padrunite lutsutamist. Korraga ta luksatab – üks läks kogemata kurgust alla!

Algul Kirill ehmub, aga siis rahuneb. Mida see üks padrun ikka teeb? Las puhkab veidi aega püha mehe maos, küll ta varsti välja tuleb. Ja siis ei peata säärast padrunit enam miski, see pole enam padrun, vaid ingel!