ARVUSTUS | „Lotte" näitlejate seltskond oli kirev, iseäranis säras Camilla Parmas väikese Roosina
(23)
Arvestades, et tegu oli kommertsüritusega, millele mingit kunstilist sisu külge luuletada oleks tobe, leidus lavastuses siiski mõndagi, mis positiivselt üllatas. Laulunumbritest jättis parima mulje hiire ja karu duett (Liisa Pajusaar ja Lauri Liiv). Selles oli hoogsat mängulisust ja ka lauljate vokaalsed võimed särasid täies ereduses. Aga eks duetid olegi muusikalide naelad. Laulude üldine tase oli ühtlane, ükski number ei säranud ega jätnud ka liigliha muljet. Üksikud lendavad tegelased ei mõjunud küll kuigi orgaaniliselt, aga nii suures saalis nii pikalt lendavat kärbest ja lepatriinut vaadata oli siiski nauditav.
Kirevast ja väga erineva osakaaluga näitlejate seltskonnast jättis parima mulje Camilla Miranda Parmas Roosina. See, et lavastaja Ain Mäeots sulatas nii väikese tüdruku nii sujuvalt ja mõjuvalt peategelaste ansamblisse, ei ole tõend mitte ainult tema professionaalsetest, vaid ka pedagoogilistest võimetest. Tavaliselt on kogupereetendustesse laste kaasamine ju odav trikk. Ülejäänud näitlejatöödest ei tule esile tõsta mitte seda, mis seal oli, vaid seda, mida polnud. Ei olnud Lotte liigset esiletõstmist. Kõigil tegelastel, kellel üldse lubati suu lahti teha, olid oma värvikad ja kaalukad etteasted. Näiteks kärbes Jaagul (Jan Uuspõld), kes kogu Leiutajateküla rahva ülesajamisega lavastuses ainsana tõsist vaeva nägi, ning imelise häälega ja ainsa tegelasena täiesti tõsiselt võetaval lepatriinul Miial (Elina Netšajeva), samuti kohvrirahu nautinud onu Klausil ja isegi õunaussidel. Selle paraadi varjus mõjus Gerli Padari Lotte isegi kahvatult.
