JUHTKIRI | Valitsus töötab, valitsuskriis hõõgub

Möödunud nädalal lahvatanud valitsuskriisi tuli hõõgub tuha all. Reformierakonna riigikogulased lasksid küll saata esimesele lugemisele lastetoetuste eelnõu, mis pani peaminister Kaja Kallase tagasiastumisest rääkima, aga nagu tänasest lehest lugeda võite, ei tähenda see, et konflikt oleks selleks korraks lahenduse saanud. Keskerakonna riigikogulased lubasid ka, et toetavad oma koalitsioonipartnerit, kui lisaeelarvet menetledes võib EKRE obstruktsiooni ületamiseks vaja minna usaldushääletust.

Kaja Kallase valitsuse jätkamise üle saab praeguses rahvusvahelises olukorras rõõmustada isegi siis, kui tal tuleb hulk oma energiat kulutada sisepoliitilisele positsioonisõjale. Samamoodi võib rõõmustada, et Kallas ei ole kõrvale heitnud eelarvedistsipliini juttu.

Traditsiooniliselt on Eestis riigirahanduse seda aspekti väärtustanud Isamaa ja Reformierakond. Ent Isamaa, kes 2010. aastal tahtis tasakaalunõude lausa põhiseadusse kirjutada, on Seedri ajal selles punktis kannapöörde teinud. Ainsaks kainust nõudvaks jõuks on jäänud Reformierakond. Aga rahaasjades „joogid autosse” stiiliga Keskerakond vajab sellist tasakaalustavat vastujõudu isegi praegu, kui eelarvekasinus on maailmas vähem hinnatud, kui oli kümne-kahekümne aasta eest.

Väga tormakas riigi kulutuste suurendamine võib päris paljudele riigipalgalistele tähendada nullsummaga mängu.

Mõistagi käib oravate Exceliga arvestav lähenemine aeg-ajalt kõigile närvidele ja nad ise pole samuti valijate riigi (s.t maksumaksja) rahaga moosimise patust päris priid. Ent ei saa salata, et lastetoetuste tõstmise plaani puhul on ju täiesti õige reformierakondlaste märkus, et tuleb kalkuleerida, et näiteks lastega pereema, kes töötab õpetajana, ei jääks ilma palgatõusust, sest see raha suunatakse lastetoetuste tõstmisse. Väga tormakas riigi kulutuste suurendamine võib päris paljudele riigipalgalistele tähendada nullsummaga mängu.

Samuti tasub riigi kulutusi kavandades meenutada, et Eestis on inflatsioon mitu korda suurem kui euroalas keskmiselt. 7,5% hinnatõusu aastas, nagu oli aprilli seisuga euroalal keskmiselt, on samuti palju, aga siiski talutavam kui Eesti 19%. Teisisõnu: Eesti valitsuse poliitika peaks muu hulgas püüdlema selle poole, et see vahe poleks nii suur – et poliitikud oma otsustega ei annaks inflatsioonile läbimõtlematult hoogu juurde, sest see kahandab kiiresti igasuguste toetuste ja nende tõstmise abistavat mõju.