Mika Keränen: eestlased on hakanud endasse rohkem uskuma. Võime öelda, et üleminekuperiood on nüüd läbi

„Nüüd sai vist kõigile soomlastele selgeks, et siin pole mingit muud varianti peale NATO, sest muidu on varsti Vene väed Soome riigipiiride sees,” ütleb kirjanik.

Lastekirjanik ja Supilinnas tegutseva laste salaseltsi seikluste autor Mika Keränen (48) sai äsja valmis täiskasvanutele mõeldud teose „Minu Karjala”. Kohtume Tartus Keräneni Annelinna korteris, et enne Prima Vista kirjandusfestivalil toimunud raamatuesitlust rääkida tema suurest armastusest jalgpallist, eestlaste tööhullusest ja sellest, miks Keräneni nimi on Ida-Soomes kurikuulus.

Raamatust tuleb välja, et onud on väga värvikad tegelased.
Raamat on 100% õige, mõne asja jätsin ka välja. Tõmban seal vee peale paljudele onudele – eesti keelest nad ju midagi aru ei saa. Paar venda on õnneks normaalsed ka. Aga kui mõnel Lõuna-Soome narkaril Ida-Soomes hambad sisse lööd ja sind selle eest pokri pannakse, siis loomulikult võin mina sellest kirjutada. Miks sa siis tegid seda? Kõik võivad kirjutada minust ka kõike, mida nad on kuulnud või arvavad. Laske käia! Inimene vastutab selle eest, mida ta elus teeb.
Kõik see, kuidas Eestis maal juuakse – ega Ida-Soomes Karjalas see pilt ilusam ei ole.Eesti, Soome, Briti saared ja Austraalia paistavad sellega tõesti väga silma. Ja muidugi Venemaa.
Täpselt nii. Natuke veider, et harjusin lapsepõlves, et niimoodi see elu käib. Sain alles Kreekas Ýdra saarel „Kuldse Lurichi” kirjutamise ajal aru, kui seal pidudel käisin ja inimesed ei joonudki ennast kogu aeg täis, et ahaa, niimoodi saab ka pidu panna. Meil põhjas on see kultuur haige, kui otse maakeeles öelda.
Maal oli neil vaja kogu aeg purjus peaga autoga sõitma minna. Vähemalt neli Opel Kadetti ja kaks Rekordit on selles augus, mida nimetati monttu’ks. See on metsa serval üks auk, kuhu vanad romud pakiti. Jäätmejaamasid polnud olemas, praht peideti aukudesse.