Tegu on rahvusvahelise konfliktiga, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muu rahvusvaheline humanitaarõigus. Selle järgi on ICRC-l mandaat teha koostööd konfliktipooltega, et tuletada pooltele meelde nende kohustusi, millest esimene on tsiviilelanike ja -taristu, eelkõige veevarustuse säästmine. Oleme ka pakkunud end neutraalseks vahendajaks, et leida humanitaarseid lahendusi ja pakkuda tsiviilelanikele võimalusi lahingute eest põgeneda. Selleks peame rääkima kõigi pooltega, et tagada meie oma töötajate ja vabatahtlike turvalisus ja et tsiviilelanikud saaksid ohutute koridoride kaudu pakku minna.

Siin tahan ümber lükata valeväited: ICRC ei aita kunagi kaasa sundevakueerimisele. Kui me osaleme turvakoridoride loomisel, siis neutraalse vahendajana, ja alles pärast seda, kui pooled on selles omavahel kokku leppinud – mitte üksnes põhimõtetes, vaid üksikasjades nagu marsruut ja lahkumisaeg. Ja alati eeldusel, et tsiviilelanikud on nõus sihtpunkti minema. Tegime seda näiteks Sumõ ja Mariupoli puhul, sealhulgas hiljutisel Azovstali evakueerimisel. Väga polariseeritud olukorras võib olla raske mõista, miks me räägime kõigi pooltega, aga selline on meie mandaat Genfi lepete järgi.

Ennetasite mu küsimust ICRC presidendi Peter Maureri ja Vene välisministri Sergei Lavrovi kohta. Ukrainas leiti, et olete valinud Vene poole. Eriti pärast teadet, et Rostovisse tuleb uus Punase Risti keskus. Tõi see kohtumine mingit reaalset kasu?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid