„Halloo! Kes on?”

„Mina, Šoigu!” moonutan ma häält. „Kuule, jõle jama, ma tahan Kremlisse tulla, aga unustasin võtmed maha. Ole täitsamees, tule tee uks lahti. Ma olen siin Spasskaja väravate taga.”

Putin ohib ja ähib, aga nõustub siiski appi tulema. Ootan pool tundi, kujutades ise ette, kuidas ta susse lohistades uimaselt Spasskaja väravate juurde komberdab, need lahti teeb ja avastab, et kedagi ei ole. Ja kuidas ta siis vandudes tagasi magamistuppa marsib. Ning helistan uuesti.

„Halloo, Šoigu siin! Miks sa väravaid lahti ei tee?”

„Sa igavene siga, sind ei olnud ju Spasskaja väravate taga!”

„Spasskaja? Miks Spasskaja? Ma olen Borovitskaja väravate taga. Tule ruttu, külm hakkab juba.”

„Kuule, jõle jama, ma tahan Kremlisse tulla, aga unustasin võtmed maha. Ole täitsamees, tule tee uks lahti.”

Kuulen, kuidas Putin neab Šoigut maa põhja, aga läheb siiski sülitades ja kirudes uuesti õue. Ootan jälle pool tundi ja helistan rõõmsalt taas.

„Kuradi värdjas oled sa, Šoigu!” röögib Putin torusse. „Vana karuperse! Sind ei olnud ju ka Borovitskaja väravate taga!”

„Anna andeks, läksin korraks nurga taha suitsu ostma. Tule uuesti, ole sõber!”

Selle peale lubab Putin Šoigu järgmisel päeval väikesteks tükkideks raiuda ja iga tüki peale soola raputada ning viskab toru hargile.

Ootan veidi aega, et mehike magama jääks, ja helistan uuesti. Läheb tükk aega, enne kui kuulen raevunud möirgamist.

„Kes seal jälle on?”

Sedapuhku ma ei ütle sõnagi, ainult hingan torusse. Putin märatseb:

„Kes sa oled! Vasta! Mida sa ähid, närukael, ütle midagi! Kas see oled sina, Lavrov? Noh! Ma ootan! Kõnele midagi! Ma käsin sind! Ütle, mida sul öelda on!”

Lasen tal sedasi pool tundi jaurata, siis teen peenikese häälega: „Näu!”

Toon muutub kohe.

„Alina, kas sina?” küsib Putin sosinal. „Alina? Kas midagi on juhtunud? Alina! Vasta mulle! Alina, mis on lahti? Alina! Kas sa oled minu peale pahane?”

Mina olen ikka vait. Putin anub hulk aega, et ma temaga kõneleksin, viimaks hakkab isegi nutma. Seepeale panen toru ära ja helistan kohe uuesti.

„Alina!” karjub Putin. „Miks sa toru ära panid? Alina, räägi minuga! Miks sa mind piinad!”

„Siin Lukašenka,” jäljendan mina nüüd valgevene aktsenti. „Andestage, Vladimir Vladimirovitš, et nii hilja, aga ma tahtsin küsida: mis kell on?”

Putin kukub ulguma ja õnnistab vaest kolhoosiesimeest kõige jubedamate sõnadega, aga mina kuulan ja pean peenikest naeru. Ja nii kestab see nali hommikuni. Siis lähen mina magama, aga Putinile hakkavad helistama Macron, Scholz ja Niinistö.

Ehkki tõsi on see, et ega minulgi magada lasta. Telefon pidevalt heliseb, ja kui ma vastu võtan, kostab kohe vaikne ja hädine hääleke:

„Ee... tere... Jüri jälle siin. Mis sa arvad, millal ma uuesti peaministriks saan?”

Telefon on tõesti tõhus piinariist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid