Eesti rahvusvaheline ülesanne selles küsimuses on olla valvekoer, kes teeb valju häält, kui lääneriigid või ÜRO püüavad läbimurret saavutada sedasi, et sunnivad Ukrainat osa territooriumi loovutama või muid vastuvõetamatuid järeleandmisi tegema. Ei, see ei lähe! Seda enam, et seni on Venemaad sadamate blokaadi küsimuses koheldud siidkinnastes. Esiteks, Ukrainale tuleb kiiresti tarnida relvastust, mis aitab Venemaa järelejäänud Musta mere laevastiku ristleja Moskva juurde saata ja Krimmist välja lastavaid tiibrakette tõrjuda. Teiseks, lääs võiks ka ise rohkem sõjalist musklit näidata, sest tegemist on kogu maailmale olulise humanitaarküsimusega. Kolmandaks, diplomaatiliste meetoditega tuleb peale pressida nii ÜRO-s kui ka mujal – tõsiasi, et seda tehakse paljudes arengumaades näljahäda ärahoidmise nimel, peaks olema tugev argument olulistel hääletustel ühemõtteliselt Venemaa-vastasesse leeri astumise poolt.

Eesti sisepoliitikas tasuks probleemi leevendamiseks kaaluda osa toiduainete käibemaksu langetamist. Soodusmäära 9% või 0% rakendamine on täielikult Eesti enda pädevuses erinevalt keeruliste rahvusaheliste küsimuste lahendamisest.

Käibemaksu langetamise vastased väidavad, et hinnatõusu see ei leevendaks, sest tootjad ja kaupmehed suunavad vahe enda taskusse. Teised seevastu arvavad, et Eesti toidukaubakettide tihedas konkurentsis ei peaks seda kartma. Osa toidukaupade hinna tõus on juba nii tuntav küll, et seetõttu tarbimine väheneb, seega oleks kaupmehe huvi käibe säilitamiseks jätta hinnad võimaluse korral tõstmata. Kui alternatiiv on järjekordne laialdane riiklik toetus tarbijatele, siis pigem langetada osa toodete käibemaksu – eriti põhitoiduainete ning värskete ja kohalikel toodete oma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid