Agne Narusk: e-kirjadele vastamine pole paljudes ametites ikka veel tööprotsessi loomulikuks osaks saanud

Esimese aasta koolijütsi vanem saadab pikapäevarühma õpetajale e-kirja, et uurida, kuidas ja kus lapsed pärast tunde õpetajaga kohtuvad. Koolimaja on suur, laps väike ja uje, jõudnud paaril esimesel päeval lootusetult ära eksida.

Klassiruumi number on küll kooli kodulehel kirjas, kuid info ei vasta tõele. Klassijuhataja soovitab küsida pikapäevarühma õpetajalt. Ema panebki kirja teele, päises palub viisakalt vabandust, et kiirel ajal tülitab. Ootab kannatlikult kolm päeva, nädal saab läbi, saadab uue kirja. Kuidagi iseenesest lipsab kirja lõppu küsimus, kas eelmine kiri ikka jõudis kohale – üldse mitte paha pärast, aga äkki sattus vale aadress, loodab ema. Asjata.

Tsiteerin õpetajat: „Kas te tõesti arvate, et õpetaja on täna Eestis nii vähe hõivatud inimene, et jookseb kohe minuti pealt teile vastama? Mis teie lapsel siis viga on, et ta õigesse kohta tuldud ei saa, teised saavad, aga tema ei saa?” Kirjast selgub, et õpetajal pole lihtne kolme lapse (kellest üks on raske puudega) ja ülikooliõpingute kõrvalt kõike jõuda.

E-kirja etiketti pole

Ei olegi lihtne, teab ehmunud lapsevanem omast käest. Palub kiiresti vabandust. Kas ta sai teada, kus pikapäevarühma lapsed kogunevad? Ei saanud. Kas ta sai paar järgmist ööd rahulikult magada? Ei saanud.