MART LAAR Foto: LEMBIT MICHELSON /EPL Arhiiv

Tagantjärele vaadates oli taasiseseisvunud Eesti kõige tõsisem väljakutse, mil iseseisvus oli tõesti vaekausil, konflikt välismaalaste seaduste pärast ehk Narva kriis 1993. aastal. Venemaal jätkus neid, kellele oli Nõukogude Liidu lagunemine tõeline katastroof. Vene maade kogumine, Peeter I tung Läände ning Venemaa võimsuse taastanud Stalini pärand sillutasid neile teed. Jõuametkonnad aitasid neil aegamisi võimuredelist üles ronida. Esialgu kulges kogu protsess stiihiliselt, kuigi sama mustri järgi. Osa kohalikke elanikke ässitati N Liidust lahku löönud emamaalt autonoomiat ehk tegelikult iseseisvust taotlema. Kui emamaa üritas seda jõuga takistada, saadeti kohale Vene eriteenistuse palgatud sõdurid, eriüksused ja lennukid. Abhaasia ja eriti Transnistria on vaid kaks näidet.

Putinit on eestlased alati häirinud

See tekitas tõsist muret. Nüüd Ukraina sündmusi jälgides teame, et meil oli põhjust karta. Venemaal unistasid mõned ikka endise impeeriumi taastamisest ja toetasid Venemaaga piirnevates riikides separatistlikke või autonoomiale suunatud protsesse. Üks selliseid oli endine Nõukogude julgeolekuohvitser, tolleks ajaks Leningradi välissuhete osakonna töötaja Vladimir Putin. Just tema hoidis sidet Narva linnavolikogu esimehe Vladimir Tšuikiniga ja õhutas teda aktiivsemale tegevusele. Putin on perekondlikust foobiast Eesti vastu kirjutanud ka oma autobiograafias. Tema isa oli sõja ajal koos mingi Vene diversiooniüksusega Narva taha Ingerimaale heidetud. Nad olevat läinud esimesse tallu süüa küsima ja see olevat olnud Eesti talu. Nad pandud laua taha istuma, aga tagauksest jooksnud perepoeg Omakaitset kutsuma. See oli poole tunniga kohal ja kogu venelaste rühm hävitati. 28 mehest pääses vaid Putini isa koos mõne kaaslasega, kes olevat end sohu peitnud ja peadpidi vee all läbi pilliroo õhku hinganud. Kuna Putini autobiograafias on kirjas, et lugu toimus Eestis, olen arhiivist selle sündmuse jälgi otsinud, kuid tulemusteta. Küll aga käis Omakaitse jahikomando Narvast korduvalt Ingerimaal Vene diversante taga ajamas, ilmselt sealt see juhtum pärinebki.

Putinile oli sügava mulje jätnud ka Kaitseliidu aktsioon 2. septembril 1990 ehk staabiõppused „Riigipiir 1990”. Nende käigus liikusid kaitseliitlased lõunas ja idas Eesti riigipiiril. Nad panid püsti piiritulbad Komarovka küla taha, Tartu rahulepingu järgsele piirile. Petseri suunas kukkus ettevõtmine läbi, sest seal olid kaitseliitlastel vastas Vene piirivalve ja rahvamalev. Aktsioon möödus rahulikult ja vahejuhtumiteta, kuid vapustus Venemaal oli suur. Protesti avaldati kõrgel tasemel ja ka Savisaare valitsus ruttas kaitseliitlaste tegevust hukka mõistma. Kui ma 2004. aastal Cato konverentsi raames Moskvas käisin ja Putiniga kohtusin, siis nägin, kui häiritud ta sellest eestlaste ettevõtmisest ikka veel oli. Putini suhtumine eestlastesse oli umbes samasugune nagu venelaste suhtumine sakslastesse – need on kohutavad kaabakad, aga tankid on neil soliidsed. Putin on hiljemgi korduvalt rääkinud, et Venemaal on Eestiga mitmeid lahkhelisid ja eriti hästi nad läbi ei saa, kuid Eesti on ainuke endine liiduvabariik, kes ei ole Venemaale kunagi sentigi võlgu jäänud ja on alati oma sõna pidanud. Vähemalt on Eesti Putinil hästi meeles, erinevalt enamikust teistest endistest liiduvabariikidest, mida ei paista tema jaoks üldse eksisteerivat. Igatahes, kuivõrd Putin läks KGBst erru 1991. aastal, oleksin ma pidanud temaga Sobtšaki juures kohtuma. Mida aga ei mäleta, seda ei mäleta. Ju ta sulas oma endise töökoha kogemusi kasutades tapeedi või kapiga ühte.

Narvaga pandi tegelema parajalt hull Indrek Tarand

Eesti uue iseseisvuse algusaastatel tundus Narva impeeriumi taastajatele igati perspektiivikana. Pinged Narvas oli 1992. aasta sügisel korraks küll leevenenud, kuid söed hõõgusid tuha all edasi. Hakkasime end Eesti riigina Narvas pisitasa maksma panema. Bildtiga leppisime kokku, et Rootsi omavalitsused hakkavad Ida-Virumaa omavalitsusi külla kutsuma, et need maailma näeksid. Asi läks ilusasti käima, ainult et mõned tegelased kippusid Rootsi ära hüppama. Eesti riigist jäi Narva aga äralõigatuks. Seetõttu otsustasime saata Narva valitsuse eriesindaja, kelle kaudu Narva inimestel oleks Eesti valitsusega võimalik otse suhelda ja vajadusel Laari juurde Toompeale ilma Tšuikini vahenduseta jõuda. Vene iseloom on juba selline, et tähtis on see, kes tsaari juurde pääseb, ja ka see, kelle kaudu ta pääseb. Tšuikini mõju elimineerimiseks oli järelikult tarvis luua alternatiivne suhtluskanal. Sellele kohale võis asuda ainult hull ja paraja hullu – Indrek Tarandi – me ka leidsime.

Referendumi läbikukkumisega ei olnud Narva probleemid veel kaugeltki möödas. Ees seisid uued kohaliku omavalitsuse valimised. Algas tihe töö, et leida kandidaate, kes oleksid valmis kandideerima. Pärast kapoga konsulteerimist tuli neile kiiresti eriteenete eest ka kodakondsus anda. Kodakondsuse andmine oli lihtne, inimeste kandideerima meelitamine aga raske. Tšuikin, kes ise kandideerida ei saanud, sest talle ei oldud kodakondsust antud, käis Narvas ringi nagu kõuepilv ja lubas kõigiga, kes kandideerida julgevad, isiklikult arved õiendada. Piisavalt oli neid, kes kartma lõid. Olukord oli taas enam kui kriitiline. Tarandi hinnangul oli vajalik, et isiklikult kohale tuleksin ja kõhklejaid julgustaksin. Otsustasin minna, kuid päev enne sõitu keelas kapo mul Narva mineku ära, sest mulle pidavat seal atentaat tehtama. Otsustasin kapo keeldu eirata ja teatasin, et lähen omal vastutusel, sest minemata ma ei saanud ju jätta. Kapo pani mulle valge triiksärgi alla soomusvesti. Kapo snaipereid oli kogu Narva täis. Hea, et nad üksteist maha ei lasknud. Midagi erakorralist visiidi ajal ei juhtunud, kohtusin rahvaga ja Baltijetsi tehases nendega, kes kandideerida julgesid. Koosolekule trügis „peremeheõigust” nõudev Tšuikin, keda Tarand takistas, öeldes, et isegi mind ei lase Laar sisse, mis siis veel sinust rääkida. Tšuikin saadeti tehase läheduses asuvasse endisesse punanurka, aga kui ta seal edasi lärmas, viskasid mu turvamehed ta lihtsalt välja. 

Tundmatu mees osutus arstiks

Indrek Tarand on seda meenutanud järgmiselt: „Tšuikin tahab olla Mart Laari visiidi ajal Narvas tema kõrval, et rõhutada oma staatust. Me läksime Baltijetsi tehasesse ja seal ukse peal ma ütlesin politseiametnik Kohvile, et takistage. Kohv tundis ainult üht takistamise viisi. Ta võttis rinnust kinni ja tõstis ukse taha ja pani ukse kinni ja teise politseiniku kõrvale.” Linna peal läks aga lahti jutt, et Laar olla lasknud Tšuikini trepist kolinal alla visata. Selle kolinaga varises kokku Tšuikini viimane autoriteet Narvas – rohkem ei tahtnud teda enam keegi kuulata. Visiit möödus edukalt – mingeid atentaadikatseid ei toimunud. Kui päeva lõpetuseks aga Narva-Jõesuusse jõudsime, märkasin kaaskonnas mulle tundmatut meest ja küsisin, kes ta selline on. Mees vastas, tema on arst, kes peab mulle sisse lastud kuuli tangidega välja võtma.

Valimised toimusid ja Baltijetsi nimekiri saavutas hiilgava võidu. Nüüd jäi üles veel üks väike probleem – kui mujalt Eestist olid Lenini kujud juba ammu maha võetud, siis Sillamäel ja Narvas olid nad ikka veel alles. Sillamäe kujule oli tähelepanu juhtinud juba Lennart Meri oma Ida-Virumaa visiidil, küsides kohalikult juhtkonnalt, kaua te seda süfiliitikut siin veel hoiate. Minu sama märkuse peale oli Tšuikin kavalalt naeratanud ja öelnud, et ainult volikogu saab seda otsustada. Leidsin, et enne aastavahetust peab Lenin Narva keskväljakult kaduma. Sest kui riik vaenulikke monumente õigel ajal ära ei korista, mürgitavad nad õhku ja tekitavad palju suuremaid konflikte. 21. detsembril otsustas Narva volikogu ise Lenini maha võtta ja Hermanni kindluse hoovile paigutada. Paar nutvat babuškat käis teisaldamist vaatamas, aga suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Narva volikogu oli Eestile teinud mõeldavatest parima jõulukingituse – Narva kriis oli nüüd tõesti möödas. Selle lahendamine lõi soodsad eeldused kogukondade lõimumiseks. Šokiteraapia toimis ja venekeelne kogukond oli valmis seniseid harjumusi muutma. Paraku jäi võimalus kasutamata. Eesti riik hakkas õige pea vastuvõetud seadusi pehmendama, edasi lükkama või isegi tühistama, andes märku tõsiste kavatsuste lahtumisest. Aga näidake mulle kas või üht venelast, kes võtab tõsiselt riiki, kes ennast ise tõsiselt ei võta! Eesti kaotas Narva vastu huvi – ja Narva vastas Eestile samaga.