AINULT PÄEVALEHES: Katkend Mart Laari uuest raamatust - kuidas hakkama saada Venemaaga nii, et iseseisvus kestaks sel korral kauem kui 20 aastat? Osa I
Kolmapäeval esitleb kahekordne peaminister Mart Laar oma uut raamatut "Pööre" esimest osa, kus meenutab valitsuse moodustamist ja sellega kaasnenud rõõme ning muresid. Eesti Päevaleht avaldab veebis kaks osa endise valitsusjuhi memuaaridest, teise osa avaldame esmaspäeval.
Ladina keelega ei ole mu suhted olnud kõige soojemad. Ülo Torpatsi arvestusi sai ülikoolis konjaki eest ja esialgne aateline vaimustus ladina keelt osata haihtus kiiresti. Torpats oli aga muhe mees. Pargi kohvikus koos konjakit mekkides puistas Torpats ladinakeelseid mõtteteri nagu käisest. Osa neist jäid paratamatult meelde. Audentes fortuna iuvat – seda ei olevatki Torpatsi meelest võimalik päris täpselt eesti keelde tõlkida, palju sõltub kontekstist.
Julged me olime. Jäi üle loota, et õnn soosib meidki. Korra ajaloos olid eestlased samast mõtteterast lähtunud ja ehitanud kõige kiuste üles Eesti riigi, kuigi vaid vähesed sellesse algul uskusid. Ka tookord korrati sedasama mõttetera. Aga erinevalt tollest ajast oli meil teada, et selline asi nagu oma riik on põhimõtteliselt võimalik ja oma riigi kogemus oli suureks abiks. Eesti oli okupatsiooniaastatel põhjalikult purustatud. Loomulikult olime meiegi edasi liikunud, muu maailm oli lihtsalt liikunud kiiremini.
Isamaa valitsuse ees 1992. aasta sügisel seisvad väljakutsed meenutasid 1920. aastate alguses Eesti Vabariigi tollast valitsust vaevanud probleeme. Nende seast võiks üles lugeda neli:
1) rahva elujärje katastroofiline langus, tööpuuduse järsk kasv ning raha väärtuse sisuliselt olematuks muutumine;
2) vajadus kogu Eesti majandus idast läände ümber orienteerida. Seniste idaturgude kaotus sundis ümber hindama kogu senise majanduspoliitika. See, mis oli olnud sobilik Vene impeeriumi ühele provintsile, ei kõlvanud Eesti riigile;
3) senise suurtootmise likvideerimine avas küll tee eratalupidamisele, kuid paiskas mõneks ajaks kogu põllumajandusliku tootmise kaosesse. Mõisad ja kolhoosid ei erinenud seejuures teineteisest nii palju, aga nende kadumine mõjus raskelt senisele elukorraldusele maal;
4) uus põhiseadus nõudis arvukalt uusi institutsioone ja asutusi. Nende mehitamiseks ei jätkunud inimesi ega kogemusi.
Lisaks tuli nüüd lahendada veel mitu ülesannet, milleks omal ajal vajadust ei olnud. Eestis tuli taastada eraomandusel tuginenud tootmine ja kinnistada uued omandisuhted. Muuta tuli ka kogu õigustikku. Pärast Vabadussõda sellise murrangu järele vajadust ei olnud. Samas oli ka neid teemasid, mille kallal tuli omal ajal palju vaeva näha, kuid mille järele nüüd nii tulist vajadust ei olnud. Näiteks eesti keele positsiooni tugevdamine. Eesti Vabariik alustas omal ajal olukorrast, kus isegi eestikeelne gümnaasiumiharidus oli haruldus, rääkimata kõrgkoolist. Nüüd olid need probleemid möödas. Eestikeelne haridus oli vaatamata okupatsiooniajale end maksma pannud ja püsima jäänud. Eestlaste käes oli ka enamik majanduselust. Mitmed ülesanded olid aga vägagi sarnased. Näiteks maaelus suurmajandite – olgu siis mõisate või kolhooside – likvideerimine.
Mõne probleemi tarbeks ei olnud kogemusi võtta. Näiteks, kuidas hakkama saada Venemaaga nii, et iseseisvus sel korral kauem kui 20 aastat kestaks. Oskasin juhinduda ainult vanaisa õpetusest, et Venemaa ja venelastega tuleb ümber käia nagu kurja koeraga, kes ei tohi aru saada, et teda kardetakse. Vanaisa rääkis ka lugu, et nende kunagises talus Paju mõisa lahinguväljal olnud kuri pull, kes ajuti märatsema kippus. Siis kutsutud ikka küla pealt üks väike ja kidur mees, kes tuli ja võttis pullil munadest kinni. See rahunes kohe maha. Vanaisa olla mehelt uurinud, et see on ikka haruldane oskus, et täpselt parajalt pigistada, mitte liiga õrnalt, aga ka mitte liiga tugevalt. Mees oli aida ees aga õlut rüübanud ja ütelnud, et veelgi olulisem on õige pealehakkamine. Kui juba pulli mune pigistama lähed, ei tohi näidata, et kardad, vaid need julgelt pihku rabada. Küll pärast jõuab lõdvemaks lasta, kui tundub, et oled üle pingutanud. Esimene ehmatus teeb pulli vaguraks. Aga niisama ei soovita ta pulli torkima minna.
Sellest arusaamast tulenesid ka esimesed sammud Narva kriisi lahendamiseks. Narva koos osa Ida-Virumaaga kuulus nagu Eesti Vabariiki, aga nagu ei kuulunud ka. Isegi piiripunkti rajamine Narva sillale põrkus kohalike võimuorganite vastuseisule. Viimased olid kindlalt impeeriumimeelsete kontrolli all. Milleni see võib viia, nägime Transnistrias, mille Vene sõjavägi kohaliku venekeelse elanikkonna tahtele viidates Moldovast eraldas. OESC ja teiste organisatsioonide nõuetele ja iseenda lubadustele Venemaa vilistab. Hiljem on ta sama meetodit mujalgi kasutatud, viimati Krimmis.
Narvat puudutavad Kaitsepolitsei ettekanded võtsid õhku ahmima. Narvas pandi kokku võitlussalku, kes saadeti siit Transnistriasse sõdima, oli surmasaanuid ja haavatuid. Kaitsepolitsei hinnangul toetas 60% Narva elanikkonnast selle asumist Transnistria teele, 10% oli vastu ja ülejäänud ükskõiksed. Eriti usaldusväärseks ei peetud raportites ka Narva politseid, sest ei olnud täpselt teada, kelle poolele nad Venemaaga konflikti korral asuvad. Piiri tagant käis ässitamas Venemaa liberaaldemokraatide liider Vladimir Žirinovksi, kes kutsus Narvat üles referendumit korraldama, et siis Venemaaga jälle ühte heita. Narva töölismalevatel olid sõlmitud ka sidemed Venemaa ja seal asuvate sõjaväeosadega, kellelt Eestiga vastasseisu korral abi loodeti. Ärevaks tegi ka ettekannetes nimetatud oht organiseeritud kuritegevuse ja töölismalevate põimumisest.
1992. aasta sügisel oli olukord Kirde-Eestis keemistemperatuurile ohtlikult lähedal. Nii nagu Vähi oli ennustanud, läks vahetult uue valitsuse moodustamise järel Narvas mässuks. Vähi oli Eesti taasiseseisvumise järel saadetud Kirde-Eestisse korda looma. Paraku ei olnud ta Kaitsepolitsei ettekannete kiuste söandanud endisi punadirektoreid lahti lasta. Need jäid ametisse, lasid oma ettevõtted põhja ja süüdistasid kõiges Eesti Vabariiki. Ainus Vähi valitsuse ajast ametisse jäänud nõunik oli seepärast Ida-Virumaaga tegelnud Aimar Altosaar. Sest seal põles. Sain temaga kohe uue valitsuse moodustamise järel kokku. Altosaar oli end Ida-Virumaa asjadega põhjalikult kurssi viinud ja tal oli mitmeid ettepanekuid. Senist poliitikat Ida-Virumaa suhtes tuleks tema arvates muuta ja intrite moosimine lõpetada. Ta kaebas, et Vähi valitsuse viimasel istungil oli eriliste teenete eest kodakondsus antud kahekümnele Eesti Vabariigi vaenlasele ning uus ja veel pikem nimekiri ootas esimesel uue valitsuse istungil kinnitamist. Altosaar leidis, et kodakondsuse müümine tuleks ära lõpetada, sest mida arvavad sellest küll Narva venelased, kes tõesti Eesti Vabariiki toetavad. Kui nad näevad, kuidas Eesti riik oma vaenlastele eriteenete eest kodakondsust jagab, kuidas saaksime neilt üldse mingit lojaalsust või abi loota, kui end nii jõuetuna näitame? Altosaar soovitas uue nimekirja tuimalt valitsuse päevakorrast välja võtta ja seda ma ka tegin. Ta soovitas hakata välja vahetama ka kõige Eesti-vaenulikumaid Narva tööstusettevõtete direktoreid. Selleks tuli leida kohaliku Vene elanikkonna seast uusi autoriteete, kes oleksid valmis nende kohta täitma. Ka ses asjas oli Altosaarel mitmeid pakkumisi. Käskisin nendega kohe ühendust võtta, mida Altosaar ka tegi.
Me ei olnud jõudnud veel ettevalmistustega alustada, kui Narvas suurem mäsu puhkes. Rahutuks oli Narvas muutunud tegelikult juba rahareformi järel. Narvas ennustati, et rublatsoonist lahkumine toob Eestile ja eriti Narvale kaasa täieliku kokkuvarisemise. Katse üle minna konverteeritavale valuutale kukub kindlasti läbi – Eesti ei ole selleks lihtsalt suuteline, kuid enne suudab see lammutada senised majandussidemed idas. Narva ettevõtetel ei ole oma kaupa kuskile müüa ja nad lähevad pankrotti. Tulemuseks on massiline tööpuudus ja sotsiaalne katastroof. Otsekui selleks, et tõestada nende apokalüptiliste ennustuste paikapidavust, järgneski 1992. aasta sügisel pankrotilaine. Kohalikud tööstusettevõtted läksid mõni subjektiivsetel, mõni objektiivsetel põhjustel pankrotti ja lõpetasid töö. Tuhandeid inimesi ähvardas tänavale sattumine. Süüdi selles tembeldati Eesti valitsus, konkreetsemalt uus valitsus, kes olid jõudnud küll vaid loetud nädalapäevad ametis olla.
Otsustasin ise Narva sõita. Kui ma olin kohale jõudnud, võttis volikogu ees Peetri platsil mind vastu mitmetuhandeline rahvamass. Enamikus naistevägi oli kodust potid-pannid kaasa võtnud ja tegi nendega kõrvalukustavat lärmi, nõudes tööd ja leiba. Seda nähes kohkus turvameeste ülem Jaan Toots ära ja tegi ettepaneku inimhulgast mööda sõita ja tagauksest vaikselt volikogu majja sisse hiilida. Sain aru, et käes on otsustav hetk ja et paari minuti pärast saab selgeks, kas Eesti Vabariigil on Narvas mingit autoriteeti või mitte. Meelde tulid vanaisa sõnad: karta ei tohi. Lasin auto rahvamassi juures kinni pidada ja astusin otse rahva sekka. Ei saa salata, algul oli ikka hirmus küll. Eesti Vabariigi peaminister ei saanud aga ka tagauksest volikokku sisse hiilida. Mõni turvamees sai muljuda ja ühel tõmmati varrukas küljest, kuid mulle ei teinud keegi midagi. Läksin ja rääkisin inimestega. Sellist asja ei olnud siin varem nähtud. Peaminister, kes julgeb otse nende juurde tulla ja otse inimestega rääkida. Inimesed hakkasid ise mulle teed tegema. Tagantpoolt karjuti, et ärge kolistage oma pannidega, me ei kuule midagi. Selleks hetkeks, kui volikogu ette jõudsin, oli rahvamass juba üsna leebe. Volikogu trepil võttis mind vastu selle esimees Vladimir Tšuikin, kelle hapu naeratus meenutas mulle ülikooli kunagise marksismiõppejõu oma – nagu hüään siirupis. Sain aru, et selleks korraks olin võitnud. Jätkasin rahva valgustustööd ka volikogus, selgitades kõigile soovijatele turumajanduse põhitõdesid ja seda, et Venemaaga ei ole mõtet enam kaubelda. Turud asuvad nüüd Läänes. Olukord Narvas hetkeks lahenes, kuid pinged jäid.
