.

Noorte tööpuudust võib täna nimetada globaalseks probleemiks ja Eesti noored magistrid ei ole teistega võrreldes halvemas seisus. Kui aga Lääne-Euroopas on noorte tööturule mineku raskused kulmineerunud aeglasemalt ja selle jaoks on välja töötatud strateegiaid ja mõeldud ka sotsiaalsetele garantiidele, siis Eestis on teema uus ja institutsioonilise toetuseta.

Mineviku edulood

Peale selle tekitab uue nähtusega kohanemine raskusi ka argielu suhtumiste tasandil. Eestis haarasid 1960-ndatel sündinud (haridustasemest sõltumata) juba varases nooruses juhtpositsiooni, 1970-ndatel sündinud hõivasid spetsialistide ametikohad ja sellest ajast pole veel kadunud arusaam, et Eestis on noortel lihtne karjääri teha.

Välisajakirjanduse artikkel Eestist lõppes seitsme aasta eest lausega: „And kids are still in charge” („Ja juhtohjad on ikka veel laste käes” – toim), viidates 20-ndates noortele strateegilistel ametipostidel.

Veel viis aastat tagasi oli noortel magistrantidel raskusi ülikooli lõpetamisega, sest vastutusrikas ametikoht ei jätnud õpinguteks aega ega energiat. Siis tuli majanduskriis ning lisanduma hakkas üha rohkem bakalaureusi ja magistreid, kelle väljavaated ei olnud enam varasemaga võrreldavad. Ehkki 2009. aastal andis majanduskriis Eestis tõsiselt tunda, tõdeti meedias, et „ligi kolmveerand noortest on leidnud tööd juba õpingute ajal või enne õppima asumist”. Tänased ülikoolilõpetajad mõtlevad siiani endast kõigest pisut vanemate edulugudele ja nende ootused pole muutunud oludega kohanenud.

Vähem kui küsimusele, kes peaks vastutama rakenduseta või ülekvalifitseerituna madalatel ametipostidel töötavate noorte käekäigu eest, on praeguses arutelus tähelepanu pööratud tööturu kujundamisele. Avalik arutelu kipub tööturgu käsitlema kui midagi inimeste suhtes ülemuslikku, loodusnähtusega sarnases staatuses objektiivset fenomeni, mille vajadustele peavad institutsioonid reageerima.

Kuigi vabaturu tingimustes ei saa tööturgu kampaaniakorras muuta, võiks teadvustada, et ka tööturg on inimeste kujundatud ja seda on võimalik poliitiliste otsustega mõjutada. Sellal kui noorte haridustase kasvab, on ametialade struktuur arenenud palju aeglasemalt. Kui magistrikraadiga inimesed ei leia endale võimete ja kvalifikatsiooni kohast tööd, näitab see, et Eestis ei ole piisavalt ettevõtjaid, kes oleksid selliseid töökohti loonud. Samuti viitab see strateegiliste otsuste puudumisele, mis soodustaksid innovaatilisemat ettevõtlust ja tarka majandust. Noorte ettevõtluse arendamine ei ole Eestis samuti ülemäära tulemuslikult toimunud. Mida räägib see meie ühiskonnast, kui tööandjatel on kõige rohkem pakkuda madalapalgalisi rutiinseid töid? Kas tuleks sarkastiliselt nentida, et teadmistepõhise majanduse ideaal ei ole meil kuigivõrd juurdunud ja teostame end odava tööjõuga „allhankeriigina”?

Ametikoht ja palk

Milline on teaduskraadiga inimesele sobiv töö, on samuti defineerimise küsimus. Kui Eestis eeldatakse, et lühend PhD viitab tingimata akadeemilisele karjäärile, siis arenenud riikides leidub ka doktorikraadiga ajakirjanikke, ametnikke ja ärimehi. Piisavalt doktoreid on Eestis koolitatud lühikest aega ja siiani on nad rakendust leidnud akadeemilises maailmas. Teisalt pärsib kõrge haridustasemega ametnikkonna või intellektuaalsel alal töötajate tavaliseks muutumist asjaolu, et Eestis on juhtivatel kohtadel sageli madalama haridustasemega inimesed, kes ei kipu oma alluvaks soovima noori doktoreid. Riigiametites enamasti ei anna teaduskraad eelist ja selles mõttes võiks vähemalt juhtivtöötajaid puudutav regulatsioon muutuda.

Magistrikraad – kuigi see võib siiani paljudele kõlada uhkelt – tähendab täna lihtsalt kõrgharidust ja sellega ei pea ilmtingimata kaasnema tippspetsialisti või juhi kohustusi.

Kõigil noortel, kes ehk eelistaksid omandada haridust enesele huvitaval alal, ei pruugigi olla kõrgeid ambitsioone. Kui kirjandusteaduste magistrile meeldib töötada raamatupoes, siis mina poe külastajana olen rõõmus, et saan suhelda teenindajaga, kes raamatutest midagi teab. Probleemiks ei ole alati ainult madalam ametipost, vaid see, mida Eestis on harjutud mingi kraadiga seostama. Rahulolematus on seotud madala töötasuga, mis ei võimalda inimväärset äraelamist. Ja selle käes vaevlevad ühteviisi nii põhiharidusega kui ka magistrikraadiga töötaja.

Näib, et Eestis usutakse, et mõnel tööl ongi madalam staatus, ja nende tunduvalt madalamat tasustamist peetakse õigustatuks. Sellisest vaatepunktist eeldaks töötasu tõstmine kogu süsteemi palkade tõstmist, et olemasolev hierarhia säiliks. Kui oleks võimalik vähendada suurt ebavõrdsust sissetulekutes, siis leiaksid haritud noored meelepärast rakendust seal, kus nende akadeemiline kraad pole vältimatu eeltingimus, küll aga tugev lisaboonus nii töötajale endale kui ka neile, kes temaga töö alal suhtlevad.

Kui lähtuda eeldusest, et inimesed teevad oma elu planeerides ratsionaalseid otsuseid, siis tundub üsnagi põhjendatud just kõrghariduseta noorte suundumine Põhjamaadesse, kus ühiskonna ebavõrdsus on väiksem. Kõigil töötajatel on äraelamist võimaldav palk ja ka väiksemat kvalifikatsiooni nõudvatel aladel töötajad tunnevad end ühiskonnas väärtustatuna.

Suurem osa inimesi ei planeeri siiski oma elu üksnes ratsionaalsetel alustel: koju jäämise kasuks räägivad perekond, sõbrad ja kodumaa-armastus. Struktuuriliselt piiratud tingimustesse jäänud noored otsustavad sageli pendeldava elustiili kasuks: Põhjamaades töötades säilitavad nad tugevad sidemed Eestiga ja elavad kahe riigi vahel. Mis puudutab magistrikraadiga noori, siis usun, et ambitsioonikate noorte eneseteostusvõimalused pole kadunud, aga selle nimel tuleb kindlasti märgatavalt rohkem pingutada. Ja kui tööalane eneseteostus muutub ühel hetkel kättesaamatuks unistuseks, siis pakub ärksale ja uudishimulikule noorele Londoni McDonald’sis töötamine ilmselt suuremat väljakutset kui sama töö Haapsalus.

Et andekatele ja haritud noortele eneseteostuseks võimalusi anda, tuleks rohkem panustada loome- ja teenusmajandusse (vt intervjuu Yrjö Ojasaarega, EPL 16.01). Ja kuigi on mõistetav, et maailmatasemel ettevõtlus eeldab maailmatasemel töötajate konkurentsi, võiks julgustada ettevõtjaid panustama rohkem kohaliku tööjõu koolitusse.

Loogiliselt võttes peaks tööandjale olema kasulik, kui laiapõhjalise hariduse eest hoolitsetaks ühiselt, aga vajalike spetsiifiliste oskuste lisaõppe eest vastutaks tööandja. Nii on võimalik andekaid magistreid spetsiifiliste oskustega enesele olulises suunas mõjutada ja oma ettevõttega siduda. Võiks ka harjuda mõttega, et suurepäraste tulemustega filosoof või sotsioloog suudab vajaduse korral omandada ka oma valdkonnast kaugemaid eriteadmisi, kui tal on selleks huvi ja motivatsiooni.