Sedalaadi „paanikate” anatoomia on enamasti üsna ühetaoline. Hulk inimesi, kellel on tööl käijatest rohkem vaba aega, tõlgendab mingit avalikus meedias kõlavat informatsiooni ühtmoodi ja tõttab hommikul kauplusse ostma osa kaubagruppe märksa rohkem, kui pood neid tellib. Märkimisväärne osa ostjaid on vanemaealised, kellel on veel meeles nii sõjajärgne aeg kui ka 1990. aastate alguse näguripäevad.

Õhtul poodi läinud tööinimesed avastavad, et näiteks piim või leib on otsa saanud. Keegi teeb mõnest tühjaks jäänud letist foto ja postitab selle sotsiaalmeediasse, kus pilt levib kulutulena.