Alari Rammo: MTÜ riikliku rahastamise otsust ei peaks määrama meeldivuse või ideoloogilise klapi aspekt

Vabaühenduste kaks nähtavamat rolli ühiskonnas on teenuse osutamine ja huvikaitse. Turul pole tavaliselt vahet, kas riik ostab teenust MTÜlt või OÜlt, ent avaliku huvi kaitsel tekib turul tõrge, sest erinevalt näiteks jõukast ärihuvist pole kõigil huvilisil alati piisavalt jõudu ise end kuuldavaks teha. Erinevaid hääli on hoolivas riigis aga vaja, et poliitika saaks parem ja ärihuvid või ka läbimõtlemata valimislubadused tasakaalustatud.

Aktiivsed kodanikud ja nende esindajad on osa võimude lahususest, sarnaselt põhiseaduslike institutsioonidega, kus kõigi harude roll on ära hoida valitsejate või enamuse omavoli nõrgema suhtes. Kritiseeritud on näiteks olukorda, kus MTÜ-d käivad riigi toel sellesama riigiga kohut, aga see pole ennekuulmatu, vaid lausa vajalik – õigus põhiseaduse kaitseks nii-öelda riigi vastu kohtusse pöörduda on näiteks presidendil ja õiguskantsleril.

Eesti-sugustes võrdlemisi rahulikes riikides ei ole huvigrupid enamasti valitsejatega vaenujalal, vaid valitsus küsib otsustega seotud sihtgruppidelt pidevalt ise nõu. Nagu on oma esindusorganisatsioonid ettevõtjatel, kostavad MTÜ-dki pea kõigi ühiskonnagruppide eest, kelle kaasarääkimisvõimet tõstavad teiste huvidega võrdsemale tasemele esmalt liikmed ja annetajad. Aga ka valitsus, sest kõiki põhjendusi kuulamata ja kaalumata tuleb pärast alati suurem pahandus.

Kes oskaks anda riigile avaliku ruumi ligipääsetavuse kohta paremat nõu kui liikumispuudega inimesed ise? Pannes aga vastutuse üksnes nende vabale ajale ja tahtele, seame ohtu kvaliteetse tulemuse tagamise. Et seda ei juhtuks, maksab riik esindusorganisatsioonile tegevustoetust, et palgata inimesi, kellest kujunevad sihtgrupi abiga valdkonna asjatundjad ja eestkõnelejad.