Alatalu: Kremli-meelsete käilakuju Ida-Ukrainas kukkus pjedestaalilt
Lenini kuju mahatõmbamine eile õhtul Harkivis on märgilise tähendusega sümbol, sest just tema püstijäämise kaitsmisest 22.-24. veebruaril algas paljude jaoks kõik see, mis on viimasel seitsmel kuul rullunud Krimmis ja Ida-Ukrainas.
Tuletaks meelde, et 21.-22. veebruaril toimus Ukraina parlamendis poliitikute ümberrivistus ja tekkis uus võimukoalitsioon. Uus koalitsioon hääletas ametist priiks ka senise presidendi Viktor Janukovõtsi, tõsi 328 poolthäälega, seda umbes 400 kohalolnud parlamendiliikme juures. Revolutsiooniline puhang oli niivõrd suur, et ei pööratud tähelepanu vajadusele fikseerida kohalolijate arv, sest põhiseaduse järgi vajanuks presidendi tagandamine 336 häält (447st) – just seda märgati Kremlis ja siit ka kõik jutud riigipöördest Kiievis.
Janukovõts ise oli sel ajal juba Harkivis, kuhu olid kiirelt kokku kutsutud Ukraina kõige tasandite Kremli-meelsed saadikud ja külalistena Venemaa parlamendiliikmed Aleksei Pushkov, Mihhail Margelov, mõned Venemaa kubernerid jt. Nagu teada, Janukovõts millegipärast koosolekule ei ilmunud. Ent just see koosistumine algatas „Ukraina vabastamise Kiievis võimule tulnud fashistidest“, mille esimene samm tehti juba järgmisel päeval Sevastoopolis, neli päeva hiljem hõivati kogu Krimm ja Harkivis läks madinaks veel samal õhtul (22.02), sest Kiievist saabunud euromaidanlased üritasid maha võtta just sama Leninit keskväljakul, mida ruttasid kaitsma nii koosolekust osavõtjad kui linnakodanikud. Lenini kuju ümber tekkiski ilmselt esimene „meie-kaitseme-oma“ laager kogu piirkonnas.
Pole ka ime, kui meenutada, et Harkivis sündiski detsembris 1917 Nõukogude võim Ukrainas – seda vastukaaluna Kiievis välja kuulutataud Ukraina rahvavabariigile. Harkiv oli puna-Ukraina pealinnaks 1917-35 ja teda on alati peetud nn. venemeelse ja –keelse Ukraina keskuseks. Samas tasub teada, et 1989-91 ka seal tekkinud impeeriumimeelse Interliikumise keskuseks oli Donetsk ja et Harkivi juhtidel oli aprillis-mais 2014 niipalju tuge ja autoriteeti, et nad keeldusid kurikuulsa 11. mai rahvahääletuse läbiviimisest. Just tänu Harkivi kõrvaleäämisele piirdus separatistide kandepind vaid Donetski ja Luhanski oblastitega. Paraku säilus kogu aeg oht, et separatistide võivad ka sinna oma tegevust laiendada.
Eilne miiting toimus loosungi all „Harkiv – see on Ukraina“ ja ametliku versiooni kohaselt said selles osalejad teada, et kohaliku administratsiooni juht on andnud korralduse Lenini kuju maha võtmiseks. Omamoodi loogiline, sest neli päeva varem oli maha võetud 1917-22.a. punavabariigi juhi „seltsimees Artjomi“ kuju. Igal juhul kukkus ka Lenin, ent üsna kuumal hetkel. Toimunu tagamaa moodustab eeskätt Venemaa välisminister Lavrovi vägagi sõjakas esinemine laupäeval ÜRO Peaassambleel, kus nii Krimmist kui mujal toimuvat õigustati „riigipöördega“ Kiievis ja Lavrov ei andnud väiksematki vihjet sellest, et Moskva kavatseks oma senist Ukraina- ja muu maailma vastandavat poliitikat muuta.
Kohalikuks tagamaaks oli kindlasti laupäeval Savur-mogilal (piirkonna kõrgeim mägi, kus toimusid ägedad lahingud nii 1943.a. kui ka juulis-augustis 2014) toimunud pidulik ümbermatmise ja matmise tseremoonia – fasismi-vastases võitluses hukkunute kõrvale maeti hukkunud separatistid, kes ka ametliku jutu järgi langesid „võitluses fashismi vastu“. Propagandasõda arvestades tabas Lenini kuju mahavõtmine vastasleeri valusalt ja nüüd jääb vaid oodata, mis saab olema vastukäiguks.
