Mul on hea meel tõdeda, et ühe õiguskantslerile saadetud kirja ja selle vastuse pinnalt on Rait Maruste algatanud Eesti Päevalehes (9.1.2004) diskussiooni avalikele teenistujatele laienevatest põhiõigustest ning nende kaitsest. Diskussiooni ajendiks on minu avaldatud arvamus ühele riigiasutusele küsimuses, kas kaadrikaitseväelase leitnant Toomas Väli esinemine meedias on sattunud vastuollu kaitseväelastele seadustes ette nähtud piirangutega. Ilmselt teadmata kõiki minu arvamuses kasutatud argumente, on Maruste seda kritiseerinud kui mustvalget. Õigustloovate aktide ning ametnike tegevuse põhiseaduspärasuse kontrollimisel on aga argumentide ulatus laiem, kui see kõrvalseisjale paistab, ning otsused sünnivad sageli ulatusliku värvigamma varal.

Sõnavabadus on demokraatliku riigi üks olulisemaid vabadusi – sõnavabaduse kaudu on tagatud vähemuse arvamuse õigus ja võimalus saada enamuse arvamuseks ideede takistamatu ringluse kaudu “ideede turuplatsil”. Sellele filosoofilisele ideele toetubki nõue, mille kohaselt peavad sõnavabaduse piiramiseks olema erakordselt mõjuvad põhjused. Seejuures on just poliitiline eneseväljendamine demokraatia seisukohast olulisim ning poliitilise arvamusavalduse vabadust tunnistatakse sisuliselt vastuvaidlematult. Poliitilist võib seejuures mõista mitmeti ning vahetegu võib otsustamisel olla olulise tähendusega. Kuid ühes olen kindel: ilma põhiseaduse paragrahvis 45 sätestatud sõnavabaduse kasutamiseta oleks tegelik ja tõhus demokraatia mõeldamatu.

Piiranguid kõrvaldatakse

Poliitilise eneseväljenduse teostamisel, nagu õigesti märgib Maruste, võib riik kehtestada teatud kitsendusi avalikele teenistujatele, sh kaitseväelastele, keda nende väljendusvabaduse kasutamisel piirab “eriline usalduse ja lojaalsuse side”1 riigiga, mille teenistuses olemise nad on valinud. Selliste piirangute seadmise õigus ei saa siiski olla piiramatu.

Kui veel mõni aeg tagasi nägi ka Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus avaliku teenistuja väljendusvabaduse piiramise õigustajana tõsiasja, et igaühel on vaba valik riigiteenistusse astuda või seda mitte teha, siis hiljem on kohus oma seisukohta muutnud. Asjas Vogt vs Germany2 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK), et ametnike arvamuste levitamise piiramine vajab enamat õigustust kui ameti valimise vabadus.

Nn Grigoriadese kohtuasjas on EIÕK rõhutanud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni sõnavabadust kaitsva artikli 10 mõjujõud “ei lõpe sõjaväekasarmute väravate juures”, vaid laieneb ka sõjaväelisele personalile nagu kõikidele teistele lepinguosalise riigi jurisdiktsiooni all olevatele isikutele, ning et sõjaväelise distsipliini säilitamiseks kujundatud õiguslikke reegleid ei tohi riigivõim kasutada “arvamuste väljendamise mahasurumise eesmärgil isegi siis, kui need on suunatud armee kui institutsiooni vastu”.3

Rekvényi4 asjas leidis EIÕK, et Ungari põhiseaduse säte, mis keelab politsei ja sõjaväe karjääriteenistujatel ühineda poliitiliste parteidega ning “osaleda poliitilises tegevuses”, on kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud sõnavabaduse printsiibiga. Tuleb aga märkida, et selline põhiseadusest tulenev piirang leiab Ungaris konkretiseerimist politsei osas politseiseaduse ja selle alusel antud määruste tasemel, mis üksikasjaliselt määravad kindlaks politseinike õigused meediaga suhtlemisel, poliitilise sisuga ettekannete pidamisel jms tegevuse korral.

Eesti seadused vastavaid piiranguid kaadrikaitseväelastele ei sisalda. Kaitseväeteenistuse seadus sätestab vaid, et kaadrikaitseväelane ei tohi kuuluda erakonda ning et erakondlik tegevus on kaitseväes keelatud. Samuti ei tohi kaitseväelased, reservväelased ja eruväelased avaldada neile teenistuse tõttu teatavaks saanud avaldamisele mittekuuluvaid andmeid.

Alles siis, kui põhiseadusliku sõnavabaduse piirang on sätestatud seadusega, tuleb asuda kontrollima sellise piirangu sisulist põhjendatust. Sellisel juhul muutub oluliseks “poliitilise tegevuse” mõtestamine ning, antud juhul, poliitilise tegevuse tuvastamine leitnant Väli avalikus väljaastumises.

Avaldatagu arvamust

On enam kui selge, et demokraatlikus riigis ei tohi kaadrikaitseväelane olla poliitiliselt erapoolik, vaid peab olema tingimusteta lojaalne valitsevale (seaduslikule) poliitilisele korrale, kuniks selle käsud püsivad seaduslikkuse raamides. Vastasel juhul oleks oht sõja-väe kasutamisest oma poliitiliste ambitsioonide teostamiseks liialt ilmne. Ka teised avalikud teenistujad peavad parimal viisil täitma kõiki nende tegevusala puudutavaid seadusi ja muid eeskirju.

Küll aga ei tohiks ükski ametnik olla pime ja kurt nende tegevusplaanide ja -kavade suhtes, mis jäävad väljapoole “päevapoliitikat”. Sel juhul on täiesti teretulnud ka nende kui vastava ala asjatundjate asjakohased arvamused meedias.

Eriti hinnatavad on spetsialistide arvamused siis, kui on alanud avalik mõttevahetus mõnes olulises riigielu küsimuses, mille põhjal kujundatakse senisest kardinaalselt erinevad poliitilised otsustused.

Seega leian, et leitnant Väli tehnilise andmestikuga toestatud vastus ajateenistusele baseeruva armee nõrkuste kriitikale ei ole päevapoliitiline tegevus, vaid tegemist on elukutselise sõjaväelase omapoolse panusega erinevate kaitsekontseptsioonide heade ja vigade üle käivasse debatti, mille eesmärgiks lõppastmes on riigi kaitsevõime tugevdamine.

Niisiis ei saa “poliitilise tegevuse” keelamine tähendada keeldu ühiselulises arvamustevahetamises osalemises üleüldse.

Diskussioon alles algab

Õiguskantsler, kelle ametiülesannete hulka kuulub lisaks õigusaktide õiguspärasuse kontrollile ka inimeste põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine ehk teisiti öeldes õigusvalvuri ülesannete täitmine, ei saa ükskõikseks jääda olukorras, kus põhiõiguste piiramist õigustatakse kas näiteks mõne poliitiku või ohvitseri ülemuse arusaamast “ohvitserile kohasest käitumisest”.

Õigusriigis peavad konkreetsed piirangud põhiõigustele vähemalt lõppastmes tulenema seadustest.

Õiguskantsleri otsene, seadusega antud ülesanne on kontrollida, kas riigiasutus või mõni muu avalikke ülesandeid täitev organ või isik järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Kui mõnel konkreetsel juhul on tekkinud vaidlus põhiõiguste piirangute ulatusest, siis tuleb see õigusriigile kohaselt lahendada lõppastmes loomulikult kohtus.

Vaidlused avalike teenistujate, sh sõjaväelaste õiguse üle vabalt väljendada oma arvamust, on Eestis veel läbi vaidlemata. Loodetavasti aitab “leitnant Väli juhtumist” ajendatud diskussioon kaasa sellele, et edaspidi saaksid oma õigustes ja kohustustes kindlad olla nii praegused kui ka tulevased toomasvälid ning indreksirgid.

1 Pellegrin vs France, 8 December 1999

2 Vogt vs Germany, 26 September 1995

3 Grigoriades vs Greece, 25 November 1997. Selles asjas olid kõne all reateenistuja solvangud armee kui institutsiooni aadressil. Kreeka sõjaväekuritegude koodeks (military criminal code) näeb otsesõnu ette kuriteo, nagu armee või selle sümbolite solvamine

4 Rekvényi vs Hungary, 20 May 1999