Foto: AFF/Scanpix/Delfi/kollaaž

Olen kirjutanud sellestki, et Tallinnal oleks tark piirilepingute osas olla kontaktis Tokyoga ja mitte mingil juhul teha ühepoolseid samme, millega meie riigikogu sai hiljuti paraku taas hakkama. Raske öelda, oli see närvidest või lihtsalt nn. teise, ehkki ametlikult tunnistamata välispoliitika ajajate surve. Nüüd läheb igal juhul nii, et Eesti on viimane, kes saab piirilepingud Moskvaga.

Vene-Jaapani piiri kulgemine ehk millised (Lõuna) Kuriili saared jäävad Venemaale ja millised Jaapanile ning kahe riigi rahulepingu allakirjutamine otsustatakse homme-ülehomme Jaapani peaministri Shinzo Abe perekonna residentsis Yamaguchis. Seda Abe algatusel ja ka Vladimir Putin oli eile selles meeleolus, et on igati paslik just kõrvalises ja koduses kohas teha niisuguseid otsuseid. Kohtumise reklaami-tipuks on mõistagi hetk, kus kaks riigijuhti naudivad eri temperatuuridega kuumaveeallikate basseine.

Jaapanlased on seda võimalust pikalt ette reklaaminud ja kuigi on karta, et igale poole sukeldunud ja roninud Putin on kuumaveeallikateski käinud, jättis ta eile Jaapani ajakirjanikega rääkides mulje, et teeb seda esmakordselt. Et võõrustajate rõõm seda suurem oleks. Kas ka Venemaa presidenti saatev riigi kogu majandusladvik samuti basseinidesse-vannidesse ronib, on lahtine, sest ettevalmistatud paberid – aga kohtumiselt oodatakse pärast kokkulepet A-s ja B-s oma viitkümmet kahepoolset lepingut – ei tohi märjaks saada!

Õpikunäide

Jaapani-Venemaa piirilepingu sõlmimine on suurepärane ja kindlasti õpikutesse minev näide sellest, kuidas diplomaatia peab eesmärke seadma ja selle nimel töötama. Soovitan kindlalt kõigil lugeda Putini eilset intervjuud telekanali Nippon ja ajalehe Yomiuri ajakirjanikele. Eriti selle, kuidas ajakirjanikud peavad oma riigi ja rahva huvides töötama – Putin sai hoolikalt läbimõeldud küsimused ja vastuste iga nüanss või uus sõnum sai kohe uue küsimuse. Jaapanlased andsid Putinile teada sedagi, et ta on Abega piiri asjust rääkinud neljal kohtumisel 2 tundi ja 15 minutit, et tol korral öeldi seda ja siis tulid kaheksa punkti jne.

Kuu aega tagasi juba juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Abe muutis põhiteema kahe ja teineteist hästi tundva ja austava liidri isiklikuks probleemiks. Muuhulgas hakkas ta partneriti lihtsalt Vladimiriks kutsuma ja 6. korral riputati ka Kremli koduleheküljele Putini viimase vastusena fraas „Aitäh, Shinzo!“. Elik – võte töötas. Sestap pole ka juhus, et Jaapani ajakirjanikud tuletasid Putinile detailides meelde kõiki tema sidemeid Jaapaniga. Eeskätt judo harrastamist ja selle autoriteetide kummardamist.

Putin viidi veel oma esimesel Jaapani visiidil 2000.a. judo keskusesse, kus Venemaa noor president lasi end ühel tütarlapsel üle õla heita – eeldatavalt homme võib seda toonast seljatamist (või kuidas see judos kõlab?) pidada sümboolseks. Jaapani ja jaapanlaste suur ponnistus ja pressing sõna otseses mõttes lõpeb positiivse tulemusega. Muide, Putin tunnistas pressikonverentsi käigus sedagi, et jaapanlased „avastasid“ ta veel Peterburi linnavalitsuses töötamise ajal, - tema esimene reis Nipponimaale sai teoks Jaapani Peterburi peakonsuli kutsel. Olid ikka ettenägelikud mehed küll!

Mõistagi on territooriumi ning just vere hinnaga ja sõjasaagina saadud territooriumi loovutamine Moskvale valus siseriiklik probleem, sest Jeltsini päevil toodi selle teema lõpetamiseks isegi rahvas tänavaile protestima. Ent Jaapan ei jätnud jonni. Arutelu seekordses faasis rahustab Putin avalikkust juba mõnda aega kõrvalteema esitamisega ehk – näete, Hiinaga pidasime kõnelusi 40 aastat, viisime suhted ja usalduse kõrgusse ja sündiski lahendus. Ehk siis – sama moodi lähevad asjad ka Jaapaniga. Probleemiks on mõistagi Jaapani kaasalöömine Venemaa-vastastes sanktsioonides, mida kahepoolselt püütakse Vene avalikkusele kompenseerida miljardiliste lepingute sõlmimise ja viisareziimi lõdvendamisega - Kreml poleks mõistagi Kreml, kui ta viimasel hetkel midagi uut välja ei mõtleks.

Nii kõlaski Putini eilsetes vastustes ootamatu 1956.a. deklaratsiooni 9. artikli uus tõlgendus – jah, seal on juttu kahe saare „üleandmisest“ (NB – mitte „tagasiandmisest“), ent pole öeldud „kelle jurisdiktsiooni alla.“ Välja mõtlesid! Loogika ütleb, et kui saar läheb ühe riigi käest teise kätte, siis selge, et muutub ka juriidiline alluvus. Samas tasub teada, et Krimmi vallutamine ja Ida-Ukraina poolvallutamine vallandasid ka arutelud selle üle, kuidas leida selge mitteleppimise juures niissugune juriidiline lahendus, et keegi ei saaks noomida end täisõginud hunti ja poolmurtud lammastel püsiks ka hing sees. Nii ongi ettevaatlikult lükatud esiplaanile mõistet „jurisdiktsioon“ elik – Ida-Ukraina on Ukraina jurisdiktsiooni all, ent (seal kamandavad „rohelised mehikesed“). Kaug-Idas siis Kuriilid võiksid minna jaapanlaste kätte, ent jääda Venemaa jurisdiktsiooni alla!?

Putin tõi koera mängu

Igal juhul on huvitav see, et kohe pärast Putini selle intervjuu avalikustamist helistas talle Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes teadu kureerib Ida-Ukraina kriisi lahendamist. Kremli kodulehelt võis lugeda, et arutati ka „Kiievi otsesuhtlust Luhanski ja Donetskiga“, mis mahubki jurisdiktsiooni-alaste targutuste alla!? Samas pole sugugi välistatud, et Merkeli telefoni haaramist võis mõjutada hoopiski Putini sissemarssimine intervjuuruumi koos Jaapani päritolu koeraga Yume, mis talle kingiti 2012.a. Elik – Putini meeskond ennetas võimsalt ajakirjanike teadaolnud huvi, sest koera pealesööst selgelt ehmatas jaapanlasi.

Putinil aga oli hea võimalus näidata, et on osalenud oma koera kasvatamisel. Paraku tuletas see koera mängu toomine meelde sedagi, et analoogne ehmatus tuli üle elada Merkelil endal, kuna Putin ilmus ühel korral temaga kohtuma samuti koos koeraga. Ehkki ilmselt teadis, et proua kantsler on koerakartlik ja isegi allergiline koerte suhtes. Aga eks diplomaatia olegi suuresti üllatuste värk.

Jääb vaid oodata – kas Yumel kui jaapanlaste viimasel avalikul ehmatamisel Kremlis enne piiri- ja rahulepingut sõlmimist – saab olema ka oma koht Jaapani-Venemaa niigi värvikas läbirääkimisteprotsessis.