Foto: Delfi/EPL/Kollaaž

Toompea ründamine, mis oli impeeriumi-meelsete esimene taoline ettevõtmine Nõukogude ruumis jäi mäletatavasti pooleli, sest ründajail puudus plaan ja ootamatult tõkestasid mässajate tee kaks nõukogude armee kindralimundris, ent eestimeelset kaukaaslastest ENSV ülemnõukogu saadikut, kes käratasid massi paigale ja ... massi peitunud sõjaväelased kuuletusid kindralitele! Võidetud ajast piisas, et kohale jooksesid sündmuste ohtlikkuse maha maganud Eesti võimu kaitsjad.

Sel korral jäi jõuga võetud-loovutatud Moldova parlament rüüstamata – asi, mis sai teoks 6. aprillil 2009, mil olukord oli teine. Nimelt 2001. aastast oli võim kuulunud komparteile, ent valimissüsteem (õigemini kurikuulus D’Hondti jagaja) andis taas võimu neile ja siis hõivatigi parlamendihoone, millele heisati Rumeenia lipp – üks äärmus - ja - pandi vana võimu mööbel põlema – teine äärmus.

Toonane nooremapoolsete inimeste aktsioon saavutas uute üldvalimiste toimumise juulis, mis andis napi ülekaalu Euroopa-meelsele koalitsioonile ja see seis on püsinud läbi valimiste tänaseni.
Paljuski seetõttu, et Kreml pole loobunud mõttest hoida enda alluvuses nii Ukrainat kui Moldovat. Teadupärast asub siiani Moldova territooriumil Venemaa sõjabaas (1000 meest) ja selle ümber loodud nn. Transnistria vabariik, mida Kremli propaganda nimetab ametlikult „Venemaa eesliiniks Euroopas“ (peredovoi rubez Rossii v Jevrope) ja seda on lubatud kaitsta kasvõi õhudessanti korraldades.

Kui meenutada vaid värskemat, siis nõudis Moldova president Nicolae Timofti 12. detsembril Asgabatis uuesti, et Vene pataljonide asemele toodaks Transnistriasse ÜRO rahuvalvajad. „Vastuseks“ blokeerisid Moldova suuruselt teise linna juhi Renato Ussatyi mehed presidendi administratsiooni nõudmaks Vene vägede säilitamist. Ussatyi mehed aga on parlamendiesisel väljakul olnud septembrikuust saati, mis seal organiseeriti midagi kohaliku Maidani taolist.

Toimuva mõistmiseks vaja minna tagasi

Hetkel toimuva mõistmiseks mingem aga veel pisut ajas tagasi. 2009. a. lõpuks ometi teoks saanud EL idapartnerlus pidas silmas Ukraina ja Moldova koosliikumist Euroopa suunas, ent kuna Putinile on alati meeldinud geopoliitilised mängud, siis pidasid ka Kremli vastukäigud silmas sünkroniseeritud tegevust. Mäletate - Ukrainas algas Moskva-meelsete vastupealetung „kõigi tasandite saadikute kogunemisest“ Harkivis 22. veebruaril 2014. Täpselt samal päeval toimus Moldovas samasuguse seltskonna kogunemine Comratis! Sellele eelnevalt oli suudetud korraldada ka n.ö. valikureferendum – 98% toetas Euraasia liitu ja 97% oli vastu Euroopa Liidule. Lisagem sedagi, et nii Gagauzia piirkond, Transnistria kui Harkiv on ühendatavad mõistega „Novorossija“, mida vahepeal Venemaal kõvasti pruugiti.

Moldova, nagu ka Ukraina rasket Euroopa suunalist liikumist on „mitte-kuhugi-kuulumise-ajal“ takistanud oligarhid, kes rikastusid suures osas nendele riikidele eraldatud rahvusvahelise abi oma taskutesse toppimisest. Miks kõikvõimalikud nõunikud Läänest lasid sel sündida, on osalt „vabandatav“ tõigaga, et need riigid viibisid nagu eikellegimaal (Eesti, Läti, Leedu, Poola jne. olid Euroopa nimekirjas aastast 1997, Ukraina, Moldova, Gruusia jt. aastast 2009 ja madalamal tasemel).

Aga see tähendas samuti võimalusi Kremlile ja seda kasutati maksimaalselt. Nii kuulutas Kreml enne viimaseid Moldova parlamendivalimisi oma koostööpartneriks Ihor Dodoni juhitava Moldova sotsialistliku partei (senise Vladimir Voronini juhtiud kompartei asemel), Kreml panustas avalikult ka Irina Vlahhi valimiseks Gagauzia baskaniks (rahvuspiirkonna juht) ja polnud saladus, et viimastel kuudel viidi-toodi viimase toetajaid bussidega Chisinau keskväljakule osalemaks anti-Maidanil.

Kadus hulk raha

Tõuke viimase tekkeks andis mullu mais vallandunud skandaal, kui ilmnes, et kolmest pangast on kadunud miljard dollarit riigiraha (kaheksandik RKPst). Peasuli tuvastati kiirelt – Iisraelis sündinud ärimees Ilon Shur, ent sai ilmseks seegi, et rahast on oma osa saanud paljud poliitikud ja kohe kujunes viimaste, prokuratuuri ja pankade juhtide ringkaitse. Valitsuste kokkupanemised muutusid nüüd tõelisteks trikitamisteks – ärimees Gaburici, kes üritas peaprokuröri ja esipankureid vahetada, pidi näiteks kiirelt tunnistama valediplomi ostmist ja astus tagasi. Mitu kandidaati, kes seadsid eeltingimuseks vabad käed ainult prokuröri vahetamiseks, jäid peaminsitri kohast ilma. Toimuvale panid krooni juunis toimunud kohalikud valimised, kus Shor, Ussatyi jt. „kangelased“ valiti tagasi linnapeadeks. Tänu Shori valikulistele tunnistustele arreteeriti oktoobris Vladimir Filat, kes peaministrina 2009-13 oli viinud Moldovat Euroopa suunas. Just tema olla saanud veerandi kõnealusest rahast.

Filati kõrvaldamine suurendas Moskva-meelsete tegelaste agressiivsust ja detsembrist alates on väljak nõudnud Moldova kõige rikkama mehe Vladimir Plahotniuci nimetamist peaministriks. Parlamendis suudeti talle isegi „enamus“ kombineerida, ent siis tuli kõigile meelde, et parlament on teda korra juba ka umbusaldanud (2012.a.). Sestap on uus peaminister Pavel Filip küll mees samast parteist, ent piisavalt Euroopa-meelne, sest Washington ja Brüssel on teda aktsepteerinud.

Teleekraanilt nähtud parlamendihoone „vallutamine“ meenutas kangesti Ida-Ukraina administratiivhoonete ülevõtmisel ülemullu nähtut – tursked mehed teavad, mida ja mis järjekorras teha. Politsei nullimine käis kui käkitegu jne. Elik – paljudes ründajates võis aimata „roheliste mehikeste“ uut versiooni. Põhimassi väljakul olijaist moodustavad suvel tekkinud uue liikumine „Väärikus ja õiglus“ mehed-naised, kes nõuavad „kõigi oligarhide kukutamist“ ja jätsid reedel Euroopa Liidu lipud koju.

Pole saladus, et just praegu on suur osa Venemaal tööl käivatest moldovalastes kodus puhkusel, on jõude ehk siis neil pole probleemi raha eest pool päeva või päev anti-Maidani mängida. Ent pühapäevaks oli antud seltskonnal kavas kaitseministeeriumi ette marssida, mis tõotab nii NATO-vastaseid loosungeid kui päästekomitee moodustamist (mäletate – jaanuar 1991 Baltikumis). Nende ridade kirjutamise aegu polnud selge, millega see üritus lõppes. On aga ilmne, et Moskva üritab maksimaalselt mõju säilitamiseks Moldova üle ja tuleb loota, et selle Euroopa-meelne ladvik ei kaota närvi puhkenud suurmängus, mida kaotada ei tohi.

Loe veel: