Anders Härm: Uku riigipopp
Video ise kujutab äsja abiellunud ja koduigatsusest veekalkvel silmadega vaprat kaitseväelast lahingus. Vahele näidatakse flashback’e sõjamehest laulja lapsepõlvest, samuti kujutatakse teda kangelasena rokilaval ja poksiringis nokauteerumas. Meloodia venib aeglaselt ja pateetiliselt nagu veri peakangelase lömmilöödud ninast, laulja emotsiooni peale peaks õhk heroismi biitsepsi pingutusest rebenema.
Iseenesest pole sest ju midagi, maailmas on palju popmuusikat, mis kõikevõitva sentimendiga võluda üritab. Kuid see siin ei ole niisama pateetiline muusikavideo, mis võib meeldida või mitte meeldida ja mis on „maitse asi”. See siin on riiklikult produtseeritud patriootiline popp, sihipäraselt eesmärgistatud toode, mille kaasautoriteks saab pidada IRL-i esimeest ja kaitseministrit Reinsalu ja kaitseväe ülemjuhatajat brigaadikindral Terrast.
Pole midagi öelda: samal ajal, kui Reformierakond on pidanud kangelaslikku võitlust väikese grupi inimestega, on ka kaitseminister Reinsalu päevad olnud täis tihedat tegemist.
Nagu kristlik rokk
Riigipopiga on natuke nagu kristliku rokiga: sellel oleks justkui kõik tavapärase muusika tunnused – võib ju teha nii kristlikku heavy kui ka kristlikku räppi –, kuid muusika on siin üksnes pelk kest. See on instrumentaliseeritud muusika, mis on allutatud eesmärkidele, mis on kõike muud kui muusika-alased.
Riigipopp eksib ühe kõige fundamentaalsema popmuusika tõotuse vastu: nimelt kuulutab popmuusika teatud idiosünkraasiat, isikupärast suhet maailma, teatud juhtudel ka vabadust, allumatust, igal juhul mitte aga allumist süsteemile, olgu see riik või religioon.
Praegusel juhul peaks see video meid veenma, et sõjapidamine kusagil teisel pool maailma on patriootlik tegu nutvatest peredest hoolimata. Ilmselt ei ole ka päris juhuslik, et laul lasti välja enam-vähem samal ajal, kui missioonilt saabus koju järjekordne rühm kaitseväelasi, keda ootab riiklik puhkus spaas, tõenäoliselt Uku Suviste laulude saatel. Sümboolselt seostati see ka Kuusiku Vabadussõja memoriaali taasavamisega Kaitseväe kalmistul ja justkui täiesti lambist eetrisse paisatud IRL-i reklaamklipiga.
IRL-i peasekretäri Tiit Riisalo sõnul oli IRL-i eemärk „lühikeste eluliste lugudega edasi anda sõnumit, et Eesti Asja ajamine on tähtis ja selles on oma roll igal inimesel. IRL on koostanud maailmavaatelise visiooni projekti ning Eesti Asja algatusega kutsume inimesi kaasa mõtlema Eesti riigi tuleviku üle.” See oli öeldud põhjendamaks seda, miks tehakse reklaami sellisel ajal ja mis sõnumit reklaamiga edastatakse.
Võib aimata, et kõik kokku oli planeeritud kavalalt läbimõeldud PR-trikina, et parandada IRL-i positsioone poliitväljal ja kasutada ära Reformierakonna madalseisu, et luua endast positiivsem kuvand. Samas tuleb tunnistada, et nii haledat läbikukkumist suhtekorralduse vallas pole nähtud Michali valgest kampsunist alates. IRL-i reklaam, mis pidi mõjuma nii „Võsareporteri” publikule kui patriootlikult meelestatud üliõpilastele, mõjus ilmselt ühtviisi heidutavalt nii ühtedele kui teistele. Müstiline Eesti Asi on aga juba niivõrd käsnaks kulunud metafoor, et sellele oma partei kuvandit üles ehitada tundub väga kummaline. Seda enam, et üks teine reklaam on meile ammu selgeks teinud, et seda „head eesti asja” saab osta suvalisest supermarketist ning Või ja Leib käivad ka presidendi vastuvõtul.
Ministeeriumil raha üle
Siiski kumab siit selgelt läbi üks sõnum: kaitseministeeriumil on raha kõvasti üle. Mis sellest, et mõni aasta tagasi pandi Vabaduse väljaku kõrvale püsti üks vägev rist, meil ei ole kahju rahast, mida kulutada vabadussõjalaste mälestamiseks. Muidugi tuli taastada ka Kuusiku kuulus mausoleum.
Tühja neist õpetajatest ja arstidest, me räägime ju ometi Vabadussõjast, kas te siis ei saa aru, mida see tähendab? Mina küll saan. Ma saan ka täiesti aru, et Kuusiku monumendi taastamine ei ole võrreldav Aaviksoo sambaga, aga ega siis Reinsalu saa olla palju kehvem mees. Seetõttu lisab asjale väärikust väike kaitseministeeriumi toodetud muusikavideo, mille võib pühendada meie praegustele vapratele vabadusvõitlejatele. On ju igati loogiline ühendada Vabadussõda ja Iraagi sõda, kes neid suudaks lahuta? Ja millisele kaitseväelasele siis ei meeldiks natuke poppi? Tapvalt liigutav nagu sõdagi: jäsemeid enam küljes pole, aga see-eest on üks muusikavideo. Mis saaks sõduri jaoks olla veel suurem tõend selle kohta, kuidas isamaa sinu mehetegusid hindab?
