Haldusreformi vastane meeleavaldus Kärdlas Foto: Priit Simson

Haldusreform ei muuda omavalitsuste põhiülesandeid, vaid eesmärk on tõsta olemasolevates ülesannete täitmise võimekust. Selleks peaks fookuses püsima ka reformi eesmärk - toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse kasvu, et nad saaksid pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid ning et oleks tagatud piirkondade ühtsem areng.

Meil jagub erinevaid nägemusi riigi sisemisest töökorraldusest, aga oluline on selle tõhusus ja jõukohasus maksumaksjale. Eksperdid, teadlased ja poliitikud on sellele eesmärgile lähenenud erinevalt ja lahenduseks saab olla vaid kompromiss. Täna võib öelda, et riigivalitsemise reformi osana käsitletava haldusreformi seaduse eelnõu ettevalmistusse on kaasatud palju osapooli ning tehtud töö on olnud kvaliteedilt oluliselt parem ja oma eesmärgilt selgem kui varasemad haldusreformi läbiviimise katsed.

Riigikogus esimese lugemise läbinud haldusreformi eelnõule on riigikogu fraktsioonid ja liikmed teinud ligi 200 muudatus- ja parandusettepanekut. Ühestki neist ei väljendu vastumeelsust reformi eesmärgile, vaid need keskenduvad omavalitsusüksuse miinimumsuurusele, rahastamisele ning jaotus- ja juhtimissüsteemidele. Põhiseaduskomisjonil jääb nüüd algaval nädalal hinnata kõigi ettepanekute põhiseaduspärasust ning sobivust haldusreformi eesmärkidega.

Mõistagi eristuvad opositsioonierakondade ettepanekud koalitsiooni ettepanekutest. Opositsioon soovib näiteks algatada nii pealinna seaduse väljatöötamist kui Tallinna rahvaarvu ülempiiri seadmist 130 000 elanikule, osavaldade suuremat mõju, omavalitsuste raha seaduse jõuga ümbertõstmist ning mitte kehtestada haldusreformi jõustumise tähtaegu ja elanike arvu miinimumnõuet. Kõigi nende ettepanekutega arvestamine tähendaks olukorda, kus suuremat sisulist muutust ei toimuks, kui just Tallinna kapitaalse muutmise soov välja jätta.

Vabaerakond on Tallinna korrastamisega lahtisest uksest sisse murdnud ja radikaalse lahendusena pakkunud elanike arvuks omavalitsustes miinimumina 11 000 inimest, seejuures Tallinna maksimumiks 130 000 elanikku. Siiski ei ole niivõrd kõrge miinimumi seadmine praegu vastuvõetav. Ka pealinna regiooni uuringuga praegu tegeletakse, et välja selgitada ja rakendada pealinna ülesanded ning erisused.

Keskerakond on ettepanekutes nimetanud omavalitsuste rahastust, elanike miinimumnõude kehtestamata jätmist ja reformi tähtaegade vältimist. Ilma tähtaegadeta ja elanike piirarvu kehtestamata on oht, et vabatahtlik liitumine jääks soiku. EKRE teeb vastupidiselt ettepanekuid tähtaegade täpsemateks määratlusteks ja toob sisse eakate nõukogude moodustamise volikogude juurde. Juba praegu on volikogude juurde moodustatud erinevaid nõukogusid ja see võimalus jääb edaspidigi: omavalitsuse iseseisvast otsustusest lähtuvalt saavad ka eakad nõukogusid moodustada.

Üks samm korraga

Valitsusjuhi erakonnana on Reformierakond koostöös osapoolte ja valitsuspartneritega seaduseelnõud viimases faasis viimistlemas. On tehtud ettepanekuid eelnõu pealkirja ja eesmärgi sõnastusse, ühist piiri mitte omavate omavalitsuste liitumiseks, vallasisese osavalla või linna paremaks määratluseks ja korralduseks.

Näiteks on osapooled soovinud, et staatus "linn" säiliks parimal võimalikul kokkuleppelisel moel, mitte niivõrd seaduse määratlusega. Mõistlik, sest ka praegugi tunneme vallasiseseid linnu, näiteks Türi või Otepää. Nii saabki jätta alles vallasisese linna nimetuse. Uues omavalitsuses saab linna nime kasutada vaid juhul, kui endine linn oli liidetavast vallast elanike arvult suurem.

Uuena on koalitsioonierakondade ettepanekutes kaalumisel ühist piiri mitteomavate omavalituste liitumine. Tõsi, selliseid olukordi võib reaalselt tekkida, kui kahe suurema vahele jääb üks väike, kellel pole ühist osa kummagi suurega ja kellest vaid väikese maismaavahega on toimiva ühisosaga omavalitsus. Arutelukohaks jääb, kas on mõistlik kõiki võimalusi seadusesse kanda või oleks mõistlikum lahendada need erakorraliselt ja juhtumipõhiselt.

Veel on laual ettepanekud, mille sisuks on külaelanike sooviga arvestamine, kui küla soovib üle minna teise valla koosseisu ilma koduvalla volikogu nõusolekuta. Kuigi kohaliku omavalitsuse aluspõhimõtteks on valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel, on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ning korraldamine omavalitsusorganite pädevuses.

Kas eelnõu pealkiri peaks olema "haldusreformi" või "kohalike omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse reformi" nimetusega, nagu on välja pakkunud SDE? Kuna eelnõu sisaldab paragrahvides ka mitmeid valdkonnaseaduste muudatusi, mille sisu ei ole vaid haldusterritoriaalse korralduse muutmine, vaid ka omavalitsuskorralduse muutmine, siis praegune pealkiri avab paremini selle sisu.

Suur osa ettepanekutest puudutavad osavalla või linnaosa toimimise nüansse ja temaatikat, kus valitsuskoalitsiooni liikmed sooviksid täpsustada nende organite eesmärke ja tegevusi. Viimast võib pidada kompromissiks kahetasandiliste omavalituste ja ainutasandi omavalitsussüsteemile. Osavald või linnaosa tegutseb põhimääruse alusel temale antud pädevuse piires, kus tähtsal kohal on piirkonna arendamine, aga ka kohaliku initsiatiivi ja identiteedi hoidmine.

Kõigi ettepanekutega üheaegne arvestamise viiks meid fookusest kõrvale ja oleksime tagasi möödunud ajas, kus jälle ainult räägime ning püüame reguleerida kõike korraga. Võtame parem ühe sammu korraga. Omavalitsusüksuste ühinemine toimugu omakorda ennekõike vabalt ja iseseisvalt otsustades läbirääkimiste teel, mis on olnud Reformierakonna peamine eesmärk. Täna näeme reaalselt aktiivseid läbirääkimisi: ühel või teisel moel on läbirääkimistesse astunud 213 omavalitsusest 185 ehk ligi 90 protsenti. Seejuures ei takerduta miinimumi täitmisse, vaid vaadatakse suuremat regiooni, pikemat vaadet ja loogilist tervikut.