Andres Ammas uuest valitsusest: Keskerakond, SDE ja Vabaerakond, lisaks lootus, et keegi hüppab üle ka IRList või Reformist
Koolipapana ütleks: keskpärane valitsus, kus üksikud helgemad pead ei pääse piisavalt mõjule ja mõned ei pinguta isegi kolmemehe vääriliselt.
Koolis jäetakse loodrid pikendatud õppetööle. Valitsus pole suvetööga nihet paremusele suutnud teha. Tõsi, ülesanded on olnud keerulisemad, aga valitsus on neile reageerinud tuimalt ja bürokraatlikult, kohati lausa küündimatult. Eesti on demograafilises, majanduslikus ja moraalses ummikus. Edasi tiksudes lahendusi ei paista. Eesti poliitika vajab loovust, tabude kummutamist ja vaba mõtet nagu õhku, järelikult vajab ka uut valitsust.
Milline on Eestile parim võimalik valitsuskombinatsioon? Kas seda on üldse olemas?
Tõenäolisemaks on peetud, et sotsid rahunevad, eriti kui valitsuspartnerid vähem tähtsates küsimustes mõne järeleandmise teevad. Praeguse valitsuse püsimise kõige kindlam tagatis näib olevat aga hoopis Edgar Savisaare tervis, sest ainult siis, kui Savisaar peaks tervislikel põhjustel taanduma, tekib ka teistel osapooltel võimalus Keskerakonnaga selgemalt koostööd teha, kartmata seejuures võimalikku mainekahju või varem antud lubaduste murdmist.
Uutest võimalikest ansamblitest on sagedamini kõne all olnud kombinatsioonid KESK (27) + SDE (15) ja IRL (14) ja EVA (8) või siis liit REF (30) ja KESK (27). Et ametlik IRL on olnud äärmiselt tõrges võimalikku valitsusvahetust üldse jutuks võtma, on nähtud ka Keskerakonna, sotside ja Vabaerakonna 50-liikmelist kombinatsiooni, lootuses, et EVA meelitab mõned saadikud IRL-ist või Reformist üle.
Ma olen päris kindel, et aastaks 2019 on Vabaerakonna poliitika elluviijaid riigikogus rohkem kui praegused 8 fraktsiooni liiget. Aga väärikad inimesed vahetavad erakonda põhimõtete pärast, tasa ja targu, seitse korda mõõtes ja üks kord lõigates, sest selline lõige on korraliku inimese jaoks valus. Mage on vahetada erakonda uude koalitsiooni pääsemise või kaaluka portfelli nimel. Ja üleüldse pole valijad Vabaerakonnale kindlasti mitte andnud mandaati täita kartellimaastikul IRL-ist tühjaks jäävat kohta.
Head lihtsat ja loogilist uut lahendust selgelt ei paista. Ent probleem pole nii palju selles, et hästi sobiv kombinatsioon puudub. Häda on selles, et mis tahes kombinatsiooni puhul jäävad erakonnad tõenäoliselt ikka oma suletuse ja kinnisideeliselt väljendatud seisukohtade juurde. Aga hästi töötavat ja usaldusväärsemat valitsust tuleks hakata kokku panema hoopis teisiti.
Eesti erakondade praeguste liidrite seas puudub üksmeelselt aktsepteeritav peaministrikandidaat – üks on selleks rolliks veel kogenematu, teise maine on liiga sügavalt kriimustatud, kolmas ei taha ise. Võimaluse, et Keskerakonnast tuleks peaminister, kelle nimi pole Edgar Savisaar, on Savisaare hiiglaslik ego ammu välistanud.
Kartellierakondade juhtide asemel võiks meil peaministriks olla erakondadeväline (või –ülene) persoon. Ei hakka nimedega spekuleerima, ent võimalikke kandidaate näen nii kodumaal kui hetkel Eestist eemal töötavate isikute seas. Tal peaksid olema suured volitused valida ministreid mitte erakonnatruuduse, vaid kompetentsi alusel, mitte tagatoa soosikuid, vaid pigem oma ala eksperte. Suur saadud häälte arv riigikogu valimistel pole tähtsaim argument olla universaalne minister, kes sobib prunniks igasse auku.
Agu Uudelepp näeb õigesti 21. sajandi erakonnana tulevikku vaid kaasaval erakonnal. Inimsõbralik ja kaasav peab olema kogu uue valitsuse vaimsus. See valitsus peab sallima dialoogi ja oskama kuulata. See valitsus peab tõsiselt tahtma muuta senist kartellipoliitikat: sulle-mulle, mulle-sulle. Lihtsalt nuppude ümber rivistamisel pole mõtet.
Ent ei tasu ajast ette rutata. Võimalus uueks valitsuseks tekib ikka ja ainult vaid siis, kui sotsid tõepoolest koalitsioonist lahkuvad. Siis võetakse uute võimaluste otsimist palju tõsisemalt ja nn seinad erakondade ümber ja vahel varisevad.
