Andres Ammas valitsuse 100 päevast: Rõivase ainus helge otsus on Marina Kaljuranna ministriks veenmine
Ainus helge ja valitsejaid valijatega lepitav otsus tuli päris viimasel nädalal, kui peaminister veenis Marina Kaljuranda ministriks hakkama. Muu pole olnud kuigi muljetavaldav. Valitsuse usaldusväärsus valijate silmis on erakordselt väike, puudub usk, et seisaksime lootusrikka tuleviku lävel, rahvas elab oma muret ja änge välja tulevasi pagulasi juba ette paaniliselt kartes ja vihates.
Toimunu mõistmiseks tuleb valimiste aega tagasi minna. Keskerakonnaga hirmutamine tõi Reformierakonnale taaskord hea tulemuse. Majanduslike lubaduste katteallikaid targu ei näidatud. Nüüd on rahvas nõutu: kuidas nii läks?
Koalitsiooniläbirääkimisi alustati uutmoodi: sõnastati Eesti elu valupunktid, mis lahendusi vajavad. Lõpuks sündis lepe aga ikka läbiproovitud kombel lehmakauplemisena partnerite kohati üksteisele vastu käivate lubaduste ümber: teile lastetoetused, teile madalapalgaliste maksureform, meile sotsiaalmaksu sümboolne alandamine. Kust selleks raha leida? Ametnikud tulid appi, osutasid võimalustele aktsiise tõsta ja valijate suurejoonelise petmise vormistas koalitsioon riigikogus kobarseadusega.
Kõrk esinemine riigikogus
Seda tehti sama kõrgilt ja iseenese äraarvamatust tarkusest vaimustudes, nagu esines peaminister neljapäeval riigikogu ees. Kui tema jutus oligi tõeteri, siis toon oli vale. Taktitu oli süüdistada opositsiooni poliitilise kultuuri puudumises ainult selle eest, et opositsioon ei kiida heaks kõiki valitsuse seisukohti Kreeka kriisi asjus. Veel taktitum oli süüdistada kõiki teisitimõtlejaid suure plaani puudumises. Suure plaani puudumine on just Taavi Rõivase juhitud valitsuse suurim probleem ja enneolematu ebapopulaarsuse põhjus. See valitsus suudab mõelda vaid nelja aasta ja kolme erakonna lubaduste mõõtkavas. Kuidas saame toime juba aastal 2020, kui Brüsseli rahajõgi nireks kuivab, sellest endale aru ei anta.
Peaminister on hoobelnud, et suurem osa valitsuse saja päeva kavast on edukalt täidetud. Selle jutu peale meenub filmiklassika: „Tänu Jumalale, kes asju seekord jälle sedapidi paista lasi.“ Kohustusi võib sõnastada ka nii, et nende kangelaslik täitmine suurt pingutust ei nõuagi. Näide haldusreformi teemast. Väidetavalt on täidetud järgmine ülesanne: „Viime läbi omavalitsuste vastavuse hindamise sätestatud objektiivsetele ja üheselt tõlgendavatele kriteeriumidele.“ Tegelikult on alles kokku tulnud seltskond, kes neid kriteeriume kirja panema hakkab. Ja olgem ausad: need kriteeriumid oleksid ammu kirjas (võib-olla kusagil ongi), kui Reformierakond poleks 15 aastat haldusreformi pidurdanud.
Peaminister on oma valitsuse ühe peamise ülesandena näinud soodsa ettevõtluskeskkonna loomist. Läinud on vastupidi. Ettevõtjavaenulikuks on praegust Reformierakonda nimetanud Siim Kallas ja Rein Lang. Küllap erakonna eelkäija Maksumaksjate klubi algatanud mehed teavad, mida räägivad. Nii häbematut ettevõtjate arvamuse ignoreerimist kui majutusasutuste käibemaksu tõstmise arutelu ajal ei osanud karta vist ükski selle erakonna andunud fänn.
Omamoodi tähelepanuväärne on seegi, et neljapäevasel arutelul riigikogus ei kõnelnud Reformierakonna partnerite esindajad sõnagi sisepoliitikast. Sotsiaaldemokraadid mõtlevad koalitsioonileppe uuesti avamisele. Võib-olla on Reformierakonna praegustel partneritel häbi? Siis oleks Eestil siiski lootust saada parem valitsus enne 2019. aastat. Muidu oleme absurdses olukorras, kus keegi pole rahul ja midagi ette võtta ka ei saa, sest erakordseid valimisi on Eestis esile kutsuda peaaegu võimatu. Aga aeg läheb.
