ANDRES EILART: Rikkad ja vaesed
See küündis kuus täpipealt 11 549 kroonini. Need on siis kaks tehnilist asja.
Aeg-ajalt ärkan ikka varahommikuti. Kella vaatamise asemel kuulan hoopis, kui kõva on aknast kostev automürin. Kui kell on kuus, siis on mürinat juba kuulda. Kui kell on seitse, siis on mürin juba päris vali. Kell kaheksa on see suisa kõrvulukustav. Võib suures joones aimata, kes on seal mürina taga.
Oskar ärkab igal hommikul kell kuus. Ta kammib hoolikalt pead, peseb hambaid ja joob kruusitäie teed või kohvi. Kõrvale hammustab leiva- või saiaviilu, mis on kaetud kas kurgi või Lastevorstiga. Seejärel läheb Oskar trolli peale, sõidab mõned peatused ja istub ümber bussile. Vabrikusse tööle jõuab Oskar seitsmeks. Raske, väsitav ja rutiinne töö. Hoolimata kõvast rassimisest on Oskar pigem kehval järjel inimene.
Aksel ärkab millalgi 10–11. Vahel mõnikord suisa keskpäeval. Ta venitab ennast laisalt püsti ja toob alt postkastist värske pildiajakirja. Sirvib seda mõnuga Inglise stiilis hommikusöögi kõrvale. Olulist kiiret ei ole. Seejärel astub Aksel uksest välja ja istub sõiduauto nahksesse istmesse. Ta keerab rooli ühe klaasist büroomaja suunas. Seal vastab Aksel mõnele meilile, lobiseb kolleegidega ja läheb seejärel sõbraga tunnikeseks tennist mängima. Aksel on pigem heal järjel inimene.
Võlgades keskklass
Miskipärast on nõnda, et vaesemad inimesed rügavad rohkem teha ja jäävad ikka vaeseks. Rikkamad inimesed näevad oluliselt vähem füüsilist vaeva ning teenivad korralikumalt. Märkan üha rohkem, et elu on vägagi pöördvõrdeline vanasõnaga: “Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.” Tegelikkus on vastupidine – karm ja moondunud.
Võib-olla on see märk sellest, et nende kahe äärmuse foonil hakkame Eestis nägema keskklassi kujunemist. Kõik ei ole enam vaesed, ja kõik ei ole veel rikkad kah. Aga see võib olla ka pettekujutelm, sest palju keskklassilikku olekut põhineb praegu võlgadel. Ent järgmisele generatsioonile on samas põhi laotud ja see tähendab juba, et siiski näeme keskklassi kujunemist.
Idee poolest võiks perekonda, kus mõlemad elukaaslased töötavad suures firmas tubli spetsialistina, pidada keskklassiks. Teenivad kumbki sutsuke üle Eesti keskmise. Saavad endaga hakkama. Nagu Ameerika keskklassi peegeldus, Simpsonite perekond.
Aga teiselt poolt: kui nende kahe kuupalk kokku liita, siis mugavat eramaja selle raha eest ikka eriti ei pea. Kummalegi oma autot ka ei saa. Kui tekib laps või lapsed, siis läheb päris keeruliseks. Nii et sekunditega saab ühest endaga hakkama saavast keskklassilikust perekonnast finantskatastroof, ja see ei ole enam keskklassile iseloomulik.
Igatahes tundub tänavapildi järgi või eespool kirjeldatud varahommikuse automürina näitel, et inimesed peaksid pigem vähem rügama, et edukamad olla. Aga ärge seda hinnangut ikka sõna-sõnalt tõsiselt võtke, kuigi Eesti toimib täpselt vastupidi vanasõnale.
