Lipu heiskamine Toompeal Foto: Hendrik Osula

Esiteks pole käivitunud diskussioonis kordagi peatutud sellel, kuidas ja milliste argumentidega on kommunistliku režiimi kuriteod hukkamõistu pälvinud Eesti Riigikogus (2002), Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel (2006) ning Euroopa Parlamendis (2009). Vähemalt Riigikogu avaldus peaks olema esmane alustekst, millega arvajad tutvuda võiksid.

Teiseks on mul oma vaidlus vaielda Olev Remsuga, kes on nüüdseks juba kaks kommunismiartiklit kirjutanud. Neist viimases (EPL-Delfi, 2. septembril) tegeleb ta muuseas minu blogipostitusega, mis oli lakooniline ning mida Remsu lugejad ilmselt lugenud ei ole. Seega kasutan nüüd võimalust vastata ning põhjendada, miks ma pean kommunismi kuritegude hukkamõistmist meie rahvuslikuks ülesandeks.

Väide, et Marx pole milleski süüdi ja kommunismi hukkamõistjad teevad vea, kui räägivad kommunismi kuritegelikkusest üldiselt, ei ole uus. Sel teemal on palju vaieldud ja vaieldakse edaspidi – ka pärast Ahto Lobjakat ja Mihhail Lotmani. Toetan Lotmani argumente, kuid mu panus teemaarendusse piirdub siin vaid sellega, mida olen poliitikas ise näinud ja teinud. 

« Avalehele 124 Kommentaari