ANDRUS KIVIRÄHK: Fööniks sõudekanalis
Paljude silmis on see kindlasti fööniksi tõus tuhast. Mitu aastat jõudsid ju Jaansoniga seoses laiema avalikkuse ette üksnes ebameeldivad uudised. Vormi polnud ollagi, kõik läks nässu. “Spordisõbrad” lõid Jaansonile käega ning tõttasid imetlema uusi ja säravamaid tähti. Arvati, et Jaansonil on aeg lõpetada. Alati leidub ju hulganisti inimesi, kes teavad täpselt, mida teised peavad tegema. Üks on vana ja tal tuleb pensionile minna, sellest teisest aga ei tule nagunii midagi. Mis mõttega ta üldse trenni teeb? Lõpetagu kohe ära, on ju näha, et ta on täiesti andetu! Teeb ainult Eestile laia maailma ees häbi.
Tuletagem näiteks meelde, kuidas omal ajal kiruti Veerpalu ja Maed. Milleks neid hädapätakaid üldse võistlustele saata, nad on alati viimased. Igaüks saab aru, et neist pole asja! Aga kui hakkasid tulema medalid ja tiitlid, vaibusid säärased jutud muidugi linnutiivul.
Ka Jüri Jaansonist räägiti palju aastaid kui sportlasest, kes oli ju kunagi väga tubli, aga kelle paremad päevad on ammu seljataga. Leiti, et tal on viimane aeg oma paat sõudekanalist välja tõmmata ning kuuri viia. Mõni tundis isegi nagu piinlikkust – näe, Jaansoni omaaegsed konkurendid on kõik kenasti tippspordiga hüvasti jätnud, ainult meie mees ei märka noorematel jalust eest kobida. Vana inimene, mida sa enam sõuad!
Tarvitses aga vaid Jaansonil teha Ateenas paar suurepärast sõitu, kui rahva meeleolu muutus nagu nõiaväel. ETV spordireporterid lausa sulavad vaimustusest, iga Jaansoni sõnavõttu kommenteeritakse imetlevalt: “Küll on sümpaatne spordimees!” Tõepoolest, Jüri Jaansonile pole midagi ette heita. Ta on teinud oma tööd küpse meistri väärikusega. On tunda, et ta ka intervjuusid andes ei kelgi, lubab vähe, aga täidab lubadused kuhjaga.
Ning vaevalt peab Jüri Jaanson ise ennast tuhast tõusnud fööniksiks. Pole ta olnud kunagi tuhk ega ka tulilind. Tema on lihtsalt kogu aeg sõudnud – kord paremini, sekka ka kehvemini, ning nüüd on jälle käes head päevad. Küllap oli ta ise kindel, et need päevad kord uuesti kätte jõuavad.
Jüri Jaansoni pikk karjäär õpetab meid suhtuma leplikult nendessegi Eesti sportlastesse, kellel Ateena olümpiamängud just kõige paremini ei edenenud. Küllap kunagi läheb paremini. Nelja aasta pärast, kümne aasta pärast... Võib muidugi juhtuda, et ei lähe kunagi. Aga võib juhtuda, et siiski tuleb. Ja siis on meil tänaste siunamiste pärast piinlik.
