Andrus Kivirähk: Haldjad või mereröövlid
Nimelt on raamatu autorite tahtel meie ajaloost kaotsi läinud selline ilus ja romantiline mõiste nagu „muistne vabadusvõitlus”. Eks see ole tõesti ootamatu hoop! Iga inimene, kes on õppinud ajalugu Hillar Palametsa raamatust „Jutustusi kodumaa ajaloost”, mäletab peale Eesti vabariigi eluolu iseloomustava nahkmantlis nuhi ka muistse vabadusvõitluse aegseid kangelasi – pikkades valgetes hamedes mehi, odad käes.
Mulle isiklikult on kogu see muistse vabadusvõitluse poeesia alati hirmus läila tundunud, umbes nagu ajakirja Vahitorn pildid. On tore, kui muinasjutud ajaloost taanduvad. Muidugi, nende välja juurimine pole lihtne, rahvusromantilised kirjamehed on 13. sajandi alguse Eesti idealiseerimisel näinud tublisti vaeva, ehtne ajalugu on legendidega paksult kaetud. Nagu mõne keskaegse naispühaku kuju, kelle keha pidi olema nii hoolsalt rõivavoltidega varjatud, et poleks aimata ei rindu, puusi ega ühtegi teist ehtsat ihuliiget. Sest ihu on ju teadagi patune, pühak aga pidi äratama üksnes õilsaid mõtteid. Just samamoodi nagu eestlaste kangelaslik minevik.
Nii kujuneski ristisõdijate-eelsest Eestist pilt kui kuldsest Kunglast, mis oma väliskujult meenutas „Sõrmuste isanda” haldjamaad Rivendelli. Muistsed eestlasedki nägid välja haldjasarnased, pikkade blondide juustega, valgetes linastes särkides, sõled rinnas ja karikakrapärjad peas. Nad olid head ja vagurad, neid juhtisid targad ja õiglased vanemad, nad ei teinud vabatahtlikult kärbselegi liiga.
Kogu selle idülli purustasid robustsed ristirüütlid, kes saabusid tule ja mõõgaga ning tallasid porri eestlaste priiusepõlve. Meie esivanemad hakkasid küll vahvasti vastu, aga või siis lillelaps mõrtsuka vastu saab! Nagu ehmunud hirved piilusid nad oma suurte siniste haldjasilmadega põõsast ja laulsid kurbi laule.
Pean tunnistama, et säärase mineviku üle pole mina küll kunagi suutnud uhkust tunda, kõik need Tasujad ja Meelised aga meenutavad mõnda positiivset partorgi stalinistlikust kirjandusest. Pilt, mis vaatab vastu värskest „Eesti ajaloost”, on sootuks argisem ja seetõttu sümpaatsem, inimlikum. Polnud sel metsikul ja vägivaldsel 13. sajandil neid pühakuid ja haldjaid kusagilt leida, ühed röövlid olid tol ajal kõik. Tolstoilasi ja Mahatma Gandhi õpetuse järgijaid keskaegses Euroopas ei leidunud… Keskaegse pealiku üheks tähtsamaks ülesandeks oli teatavasti just sõjakäikude korraldamine, selleks et hankida sõjasaaki ja hoida tegevuses oma malevad. Eesti muinasmaakonnadki taplesid tublisti, küll omavahel, küll naabritega. Ega nad siis muidu võõrsilt saabunud rüütlitele nii visa vastupanu poleks suutnud osutada – kaklemine oli neil hästi käpas. Haldjaga on lihtne hakkama saada, aga katsu sa alistada mereröövlit!
Nii rulluski sõjategevus 13. sajandi algul ühe linnuse alt teise alla, ühest lahingust teise. Mingite moraalinormidega pead ei vaevatud, iseseisvus kui aade jutuks ei tulnud. Vahetusid liitlased ja vastased, väetimatelt riisuti sõjasaaki ja jaotati see omakorda endast tugevamatele. Sõlmiti vaherahusid ja katkestati neid jälle. Tapeti ja põletati, pea kõik nimepidi nimetatud isikud said varem või hiljem mõnes lahingus surma. Selline oli ajastu ja säärane oli tollase sõdalase saatus.
Aga lehvivate juuste ja tulise pilguga kangelased, kes on ooperilaval ja lasteraamatutes meile nii kaua positiivset eeskuju näidanud? Mis neist saab? Las võtavad takuse paruka peast ja puhkavad rahus.
