Sest ega vastus „Tulevikus hakkab Pärnusse viima Rail Baltic!” parem ole. Esiteks, ka kõige optimistlikumate prognooside järgi on see tulevik veel väga kaugel. Siis me võiksime ju ka oma talveriietele kohe praegu tule otsa panna, sest tulevikus saabub soe suvi! Kusjuures see, et varem või hiljem tuleb suvi, on päris kindel. Loodus ei peta, aga Rail Baltic võib vabalt ka üldse tulemata jääda. Sedasorti arutult suurejooneliste ja üle mõistuse kulukate projektidega juhtub tihtipeale nii. Omal ajal oli seltsimees Stalinil plaan ehitada Moskva kesklinna 415 meetri kõrgune Nõukogude Palee, mille otsas keerleks sajameetrine Lenin. Et sellele monstrumile ruumi teha, lasti õhku Lunastaja katedraal. Vundamenditöid jõuti isegi alustada, aga siis hakkas sõda, huvi kolossi vastu rauges ning hiljem täideti röögatu auk veega ja sellest sai väliujula.

See, et varem või hiljem tuleb suvi, on päris kindel, loodus ei peta, aga Rail Baltic võib vabalt ka üldse tulemata jääda.

Pole üldse võimatu, et nii läheb ka kurikuulsa Rail Balticuga, sest tulevikku kujundavad niivõrd paljud juhitamatud tegurid. Löökehitust alustada ehk isegi suudetakse, aga kas ka lõpule viia? Ja lõpuks on meilgi keset Eestit üks vägev väliujula, lausa terve kanal, aga tarvilikku raudteeühendust Pärnuga mäletavad üksnes memmed ja taadid.

Mõned eriti ambitsioonikad plaanid on juba kord sellised, et mõjuvad algusest peale kahtlaselt. Võtame näiteks Brexiti, mida muudkui ette valmistatakse, mille peale raisatakse pöörasel kombel aega ja raha, aga mis väga vabalt võibki viimaks teostumata jääda. Suure hurraaga hakati pihta, aga reaalne elu läheb ikka oma rada. Ideed võivad uljad olla, aga kui nad on mõttetud, siis surevad nad „suurte visionääride” ponnistuste kiuste siiski välja.

Meie riigikogu muutis sel nädalal pensioniseadust. Eks rahvasaadikud pea sääraste asjadega tegelema, see on nende töö, aga ausalt öeldes ei suuda kuigi tõsiselt võtta seda, kui üritatakse panna paika elu, mis on 40 aasta pärast. Eesti ajalugu pakub kahjuks näiteid, et kõik on muutlik. Inimesed, kes tegid 1920. aastal 1960. aastaks plaane, said kindlasti petta. Samuti need, kes panid 1960. aastal oma rublad hoiukassasse, et need sealt 40 aasta pärast, 2000. aastal välja võtta. Ma ei taha öelda, et meid ootavad ees riigipöörded või sõjad, aga mingid praegu ettenägematud muutused kindlasti. No tegelikult piisab ju valitsuse vahetusestki – Kaja Kallas juba lubas, et kui Reformierakond võimule tuleb, siis tehakse kõik ümber. Ja et nad lähema 40 aasta jooksul vähemalt korra võimule tulevad, on üsna tõenäoline. Seega pole mõtet võtta väga tõsiselt kõiki neid seadusi ja plaane, mida meie ümber tehakse. Need jõuavad veel kümneid kordi muutuda, enne kui aeg käes.

Praegu on kindel vaid see, et Eesti ühte suuremasse linna Pärnusse rongiga sõita ei saa. Väga rumal lugu. Need tublid inimesed, kes omal ajal Pärnusse raudtee rajasid, vaevalt asjade sellist käiku ette nägid. Nemad mõtlesid ikka, et rongid käivad igavesti.

Aga tuleb välja, et seegi oli vaid helesinine unistus.