Andrus Kivirähk: Jaanipäevast ja jalgpallist
Minul isiklikult on olnud jaanipäevaga alati veidi segased suhted. Ma ei ole nimelt kuigi hästi aru saanud, mis pidu see õieti on. Mida tähistatakse, mille puhul pummeldatakse, nii et maa on must?
Kalendris on muidugi kirjas, et 23. juuni on võidupüha, aga see on lihtsalt üks osavalt jaanilaupäeva külge traageldatud kroonunööp. Seda tähtpäeva meenutatakse „Aktuaalses kaameras”, kusagil peetakse ka üks kohustuslik paraad ja ongi kõik. Vorstid ja viinad, mida ähkides-puhkides kodusesse kaasikusse tassitakse, ei ole ostetud teps mitte Võnnu lahingu mälestuseks ja Laidoneri auks jaanilõkke ääres ei jooda.
Siis on jaanilaupäev muidugi veel ka suvine pööripäev, aasta lühim öö. See on iidne paganlik püha, mida omal ajal ilmestasid kahtlemata arvukad maagilised riitused ja uskumused, aga nüüdseks on tollane maailmapilt meile võõraks jäänud ja midagi üleloomulikku jaanilaupäevas pole. Jutud sõnajalaõitest ning muust säärasest on mandunud õõnsaks ja edvistavaks ilukõneks.
Ega tegelikult polekski ehk tarvis jaanilaupäevas mingit mõtet otsida, sest sumedal suveõhtul aias tuld teha on ju alati tore, vorst maitseb ikka hästi ning õllest pole põhjust kunagi ära ütelda. Ja eks inimesed totserdavadki terve suve omasoodu, kui tuju tuleb, siis grillivad, kui tuju tuleb, võtavad pitsi viina. Mind huvitab aga just see, miks peab seda kõike tegema just nimelt 23. juunil, iga hinna eest, kas või nui neljaks!
Sest kui eesmärk on veeta lihtsalt üks kaunis suveõhtu lõkketule ääres, siis selles plaanis pole jaanilaupäev enamasti sugugi see kõige õigem päev. Sageli on külm ja sajab vihma. Aga see ei loe! Ikkagi tehakse tuli üles, ikkagi vantsib lavale süldibänd ja ikkagi süüakse keepidesse mähkunult niisket vorsti, mis ujub vihmaga segunenud ketšupis. Mõned löövad veel loikudes tantsugi nagu kurjast vaimust vaevatud!
Virtsus lookleb ilmast hoolimata röögatu praamijärjekord, sest veel üks, minu jaoks mõistetamatuks jäänud uskumus väidab, et kõige õigem on jaanipäeva tähistada Saaremaal. Miks? Keegi ei seleta.
Ega minagi üldsuse survele vastu seista ei suuda, ikka on juhtunud, et satun 23. juunil tule äärde, mekin head-paremat ja lasen end alandlikult sääskedel süüa, sest selline on ju Eesti rahva komme. Õnneks on enamasti siiski võimalik mingil hetkel ära tuppa minna, sel aastal näiteks jalgpalli vaatama.
Jah, jalgpall aitab jaanilaupäeva päris korralikult sisustada! Vorst ja viinapits teleri ette kaasa ning läheb lahti!
Eesti Televisiooni peab tõesti kiitma. Ka kõik kommentaatorid on tublid, neid on hea kuulata. Koomiliselt mõjub ehk vaid nende püüdlik soov Eestit igal võimalusel „suure mänguga” siduda ja nii antakse pidevalt teada, kuidas see või teine mängija „on omal ajal ka Eestile värava löönud”! Sellest kõneletakse uhkusega hääles, umbes nii: jah, oleme ju küll üks pisike ja vaene riigike, aga näed, see kuulus jalgpallur ei pidanud ennast uhkeks, virutas meilegi! Mõni eriti armuline isand on löönud Eesti väravasse koguni mitu kolli ja on seetõttu „Eesti jalgpallisõbrale ülimalt hästi tuntud”! Umbes sarnaselt võis kunagi (jaanipeol) kelkida mõni talupoeg – et kas usud, parunihärra on minugi eite tagumikust näpistanud! Ei põlanud ära, kahmas kohe kõigi viie sõrmega!
President võiks kõikidele nendele mängijatele, kes on Eestile värava löönud, ordeni anda! Omamoodi estofiilid ju.
Põnevaid veerandfinaale kõikidele vutisõpradele ja jaanipeolistele kah kõike head!
