Andrus Kivirähk: Jalgpall ja laulupidu
Jalgpall on Brasiilias veerema pandud ja homme süüdatakse Tartus ka laulu- ja tantsupeo süütenöör, millel on määratud 5. juulil Tallinnas laia leegiga põlema lahvatada.
Kui muu maailm peab leppima õhtuste vutilahingutega, siis eestlastel on võimalik päeval ka tõrvikuga ringi joosta. Rongkäik ja kontserdid peale selle. Suvi on igas mõttes täidetud, hein ja rukis jäävad tõenäoliselt põllule.
Jalgpalli maailmameistrivõistlustel ja laulupeol on mõndagi ühist – nende totaalsus, massiivsus ning ka see, et neist kirjutades on kerge muutuda pateetiliseks ja õõnsaks. Kõik on ju nii ilus, ülev ja suurejooneline! Teleekraanil kargab värava löönud võitja pöörast rõõmutantsu, kaotaja nutab lahinal. Rukkilillepärjaga ilus tüdruk, keda kaamera filmib suures plaanis, laulab silmade särades ja väikesed tantsijad kõnnivad käest kinni hoides murule. Ei jätku piisavalt suuri sõnu, et kirjeldada neid hardaid hetki, mis varjutavad silmanägemise nagu püha udu.
Me kõneleme jalgpallist kui suurest rõõmupeost, aga ei pööra tähelepanu sellele, et VIP-sektori auloožis on juba aastaid istunud teeneline kelm, FIFA president Sepp Blatter, kes ainult ime läbi pole veel kohtu alla läinud. Jalgpall ei ole tegelikult sakraalne nähtus, mille ees tummas imetluses seista, vaid moodsate gladiaatorite pakutav etendus, kus tribüünidel möirgava publiku rõõmuks lendab higi, verd ja tatti ning mille ümber sahkerdab arvutu hulk hämara taustaga tegelasi, kelle ainus huvi on täita oma niigi ülirammusat kukrut.
Pikast klubihooajast väsinud staarid üritavad endast staadionimurul viimast energiapiisakest välja pigistada, spekulandid nöörivad lihtsameelseid, lipuvärvidesse võõbatud vintis fännid annavad tööd Brasiilia lõbumajadele. Muidugi, hümne mängitakse enne mänge ka…
Ja ega laulu- ja tantsupidugi ole üks lakkamatu kirgastumine. Tõsi, suurt raha siin ei keerle, seega sulisid ja spekulante ei näe ning pole vaja karta, et mõni südametunnistuseta molkus müüks peo korraldusõigused Venemaale või Katarile. Meie pidu peetakse ikka kodus Tallinnas. Kuid ikkagi ei püsi süda päev otsa kurgus, hing ei jaksa pidevalt joobuda. Lauluväljak on inimesi paksult täis, pooled neist ei suuda leida istekohta ja trambivad terve kontserdiaja nõutult ringiratast, põigates aeg-ajalt vorstisappa. Tõenäoliselt ei kuule nad ühtegi laulu.
Need, kes on leidnud koha murul, peavad tõenäoliselt tõdema, et see on märg ja muutub kohalikust kliimast tulenevalt aina märjemaks. Vihmakeebid krabisevad, lapsed haigutavad ja küsivad, millal pidu läbi saab. Ja ega emal-isalgi poleks midagi koju sõitmise vastu, sest siis pääseks ehk suurematest ummikutest, aga nii lihtsalt ei sobi. Kirjutamata reegel ütleb, et laulupeol ollakse lõpuni, sest alles siis kõlab „Mu isamaa on minu arm”.
Aga kui nüüd küsida, kas ma jälgin jalgpalli MM-i, siis loomulikult, igal õhtul, kirglikult. Ja kas ma kavatsen vaadata laulu- ja tantsupidu? Ikka, kuidas siis muidu. Sest see on ilus, ülev ja suurejooneline.
