„Panime siis sööda välja, kuus purki Lätist ostetud odavat õlut,” kõneleb Mart. „Kohe tuli ka, hakkas isukalt jooma. Meie olime sedamaid kotiga jaol, aga kus siis põrguline hakkas rapsima! Pures ja küünistas! Meie küll ütlesime, et rahu-rahu, kõik on hästi, me viime su koju, Eestisse! Pääsed siit kurjavaimu sotside juhitud Soomest, hakkad kodumaal ukrainlaste asemel lehmi lüpsma. No selle peale läks mees päris pööraseks, hüppas mulle kihvadega ninasse ja pääseski minema. Ronis kraana otsa ja kükitas seal, kus sa enam kätte saad.”

„Teinekord tuleb minna püssiga,” lisab Martin mornilt.

Auväärne vanake on Peeter Ernits. Temaga on Ratasel ühel päeval pikem jutuajamine. Ernits näeb väsinud välja ja kõneleb, et temal on juba ammust aega olnud kindel plaan oma perekonnanime muuta. Suurest lugupidamisest ja armastusest president Arnold Rüütli vastu on ta alati unistanud, et temagi perekonnanimi võiks olla Rüütel, aga pärast hoolikat kaalumist jõudis Ernits järeldusele, et selle au vääriline ta siiski pole. Seega otsustas vanake võtta oma perekonnanimeks hoopis Kilbikandja.

„Pääsed siit kurjavaimu sotside juhitud Soomest, hakkad kodumaal ukrainlaste asemel lehmi lüpsma,” meelitab Mart kalevipoega.

„Eks see kõlaks ju kaunilt ja suursuguselt – Arnold Rüütel ja Peeter Kilbikandja,” pajatab ta Ratasele. „Küll oleks kena sedasi kõrvuti loojangule vastu kõndida!”

Mõeldud, tehtud. Ernits sättiski sammud asjakohasesse ametkonda, ootas kuus tundi järjekorras ja tegi oma soovi pidulikult teatavaks. Aga kui ta siis paar nädalat hiljem uuele passile järele läks, selgus, et kõik oli vussi keeratud.

„Istuvad seal laua taga igasugused lumehelbekesed, ei kuulagi vist õieti, mida üks eakas inimene kõneleb,” räägib ta Ratasele solvunult. „Väga võimalik, et on üldse pooleldi venelased – no siis pole ime, et nad millestki aru ei saa. Ma olin nii pettunud…”

Ning ta näitab Ratasele oma uut dokumenti, kus mingi arusaamatuse tõttu pole talle uueks perenimeks märgitud mitte Kilbikandja, vaid hoopis Kilpkonn.

„Ole lahke – Peeter Kilpkonn!” vangutab vana mees nördinult pead. „Kas ma siis seda tahtsin? Kõike tuleb jälle otsast alata, uuesti järjekorras seista… Häbi peaks neil ametnikel olema, jooksutavad inimesi ilmaaegu.”

Ratas tunneb Ernitsale kaasa, lubab järgmine kord taadiga kaasa minna ja valvata, et kõik oleks korras. Kolleege tuleb ju ikka aidata.