Foto: Hendrik Osula

Mina olin oma ennustuses lähtunud kainest mõistusest, mis ütleb, et nii nagu spordis kehtib dopingule täisleppimatus, samuti peaks see kehtima ka poliitikas nende puhul, kes valetavad, hirmutavad või ajavad hommikust õhtuni lolli juttu. Aga võta näpust, ei kehti. Nii et olgu igaks juhuks valvel ka kõik need „targad”, kes kinnitavad, et dopingukindral Mati Alaver ei saa enam kunagi Eesti sporti juhtida. Ühel heal päeval võime näha, kuidas Jüri Ratas läheb, lilled käes, Alaveri ukse taha, annab Matile musi ja palub ta oma spordinõunikuks.

Ühel heal päeval võime näha, kuidas Jüri Ratas läheb, lilled käes, Alaveri ukse taha, annab Matile musi ja palub ta oma spordinõunikuks.

Kui kutse valitsusse esitatud sai, algas EKRE „ilusaks joomine”. Tundub, et Ratas ja Seeder on tegelenud sellega väga põhjalikult ja usuvad nüüd ka ise, et ajab asja ära küll. Tunduvalt keerulisem on veenda teisi, ehkki üritatakse hoolega. Naljakas on kuulata optimistlikke lubadusi, et kui EKRE-l karvad maha ajada, pepu puhtaks pesta ja küüned lühikeseks lõigata, võib neid edukalt toas pidada ning pole põhjust peljata, et nad hammustaksid või tapeeti kraabiksid. Silme ette kerkib menukas muusikal „Minu veetlev leedi”, milles keeleteaduse professor Higgins ja tema sõber kolonel Pickering veavad kihla, kas räpasest Londoni lilleneiust on võimalik kasvatada ehtsat daami. Kujutan ette, kuidas Higginsi rolli täitev Ratas ja kolonel Pickeringina esinev Seeder on riietanud Mart Helme kohevasse kleidikesse ja üritavad temast tõelist leedit vormida. Nad õpetavad Marti noa ja kahvliga sööma; seletavad, et nina ei nuusata näpuga ja kindlasti mitte ei pisteta ninast võetut hiljem suhu, ning tutvustavad teda kammiga. Helme aga puhib ja ähib, kaebab, et korsett pigistab ja aluspüksid ajavad alakeha hirmsasti kihelema, aga kui teda vanni tahetakse pista, siis väänleb, kriiskab ja palub jumala keeli, et teda ei piinataks, sest ta on alati olnud hea laps.

Aga kaks džentelmeni on armutud. „Sa pead end pesema, kullake!” ütlevad nad. „Muidu ei saa me sind ju presidendile esitleda! Sinust peab saama tõeliselt veetlev leedi!”

Muusikalis see viimaks juhtubki, aga EKRE pole paraku lilleneiu, vaid midagi sootuks vängemat. Juba ongi mõned tulevased parlamendisaadikud teinud uljaid avaldusi, mis tõestavad, et toida hunti palju tahad, tema vaatab ikka metsa poole. Ratase ja Seederi kujutelm, et nad on otsekui kaks meisterkohitsejat, kes marupullist niks-naks rahumeelse härja valmis meisterdavad, on sügavalt lapsik. Aga eks häda ole selles, et kui juba kord õigelt rajalt kõrvale keerata ja padrikusse sumpama minna, siis ei leiagi hiljem enam tagasiteed ja häbi on kah oma lollust tunnistada. Marsid tuima näoga aina edasi ja satud üha sügavamale metsa.

Nii et ehkki lahked inimesed annavad ümberringi head nõu, pole vist lootustki, et Henry Higgins ja kolonel Pickering seda kuulaksid ja jandi lõpetaksid. Ainult „veetlev leedi” ise võib dressuurist tüdineda, kleidi seljast tõmmata ja aknast tagasi vabadusse põgeneda – sinna, kus pole vastutust ega vaeva ning võib rääkida kõike, mida sülg suhu toob. See oleks kahele karutaltsutajale paras ninanips.