Andrus Kivirähk: Otsime omasid!
Sellise retoorika valguses pole mingit kahtlust, et Tallinna TV jätkaks tegevust ka pärast Reformierakonna valimisvõitu! Samuti kuluks peaministri parteile ära üks Kesknädala tüüpi ajaleht, mis ei raiskaks aega „pseudoprobleemidele”, vaid kõneleks ikka ja ainult Tõtt suure algustähega.
Kaks erakonda lähevad aina rohkem teineteise nägu, nende „liberaalset maailmavaadet” esindavad liikmed kargavad sujuvalt ühest paadist teise ja seetõttu kõlavad üha veidramalt Tallinnas opositsioonis istuvate jõudude loosungid pealinna vabastamisest. Mina, kes ma olen juba aastaid seda hetke oodanud, kõhklen nüüd: kas pärast vabastamist midagi ka muutub? Või on tegemist samasugune vabastamisega, nagu 1944. aasta sügisel, kui sakslased taandusid peale tungiva punaarmee ees? Haakristiga lipp langes, sirbi ja vasaraga tõusis, erilist vahet nagu polnudki.
Selline paralleel muudab nukraks, kuid ärme siiski unustame, et samal ajal, kui sakslane taganes ja venelane ründas, tegutses Tallinnas ka Otto Tiefi valitsus ja ühe üürikese hetke lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. Kindlasti leidub ka sel nädalal lõpliku kuju saanud valimisnimekirjades edumeelseid jõude, ehkki neid on keeruline üles leida.
Eriti keeruline on see Tallinnas, kus sisuliselt pole tõsiselt võetavaid munitsipaalpoliitikuid. Ma mõtlen sedasorti tegelasi, kes on langetanud põhimõttelise otsuse teenida just nimelt linna, aga mitte kiigata pidevalt Toompea poole, oodates, millal seal vabaneb mõni tool. Selliseid „maa soola” tüüpi isandaid ja emandaid, nagu neid kohtab veel valdades ja väiksemates linnades, kes esindavad heas mõttes kolkapatriotismi ning eelistavad olla oma külas kuningad, selle asemel et tikkuda pealinna ja võtta sisse koht varumeeste pingil.
Ma tõesti ei oska Tallinnast säärast näidet tuua. Isegi Savisaar on Tallinna linnapea ju ikkagi olude sunnil, küllap ta koliks esimesel võimalusel Stenbocki majja. Väiksemate ametnike jaoks on koht parlamendis präänik tubli teenistuse ees. Teised erakonnad, kes pole Tallinnas ammu võimu nautida saanud, on oma munitsipaaltasandi suisa kaotanud, see on närbunud nagu alustaimestik liiga paksus metsas, päikesekiired lihtsalt ei jõua nendeni. Opositsioonis istuvad asendusliikmed on kahvatud justkui keldrikorteris kasvanud lapsed.
Nii ei olegi tegelikult põhjust imestada, et suurte erakondade valimisnimekirjades domineerivad ministrid ja riigikogu liikmed: kui soovitakse valimistele minna vähegi tuntud nimedega, siis pole lihtsalt kedagi teist võtta. Ainuüksi Tallinnale pühendunud poliitikuid pole nende liikmete seas olemas, on ainult need, kes teel Toompeale hetkeks Vabaduse väljakul jalga puhkavad.
