Andrus Kivirähk: totaalne muutumine
Vähemalt lubatud ju seda on, kusjuures – lubajad on ikka teised, aga mitte EKRE ministrid ise. Mis on päris kummaline. Ja mida üldse muutumise all mõeldakse? Oletan, et Keskerakonna ja Isamaa poliitikud ei pidanud silmas seda, et EKRE ministrid õpivad teesklema ja valetama – umbes nii nagu nõukogudeaegsed „redised”, kes mõtlesid ühte, aga rääkisid tribüünil hoopis midagi muud. Ei, mina olen aru saanud, et meile lubatakse totaalset muutumist. Inimesed peaksidki pealaest jalatallani uueks saama, vabanema kinnisideedest ja muutuma nägijaks.
Ütlen ausalt: minus tekitaks säärane asi trotsi. Kujutan ette, kui keegi võõras inimene avalikkuse ees suure suuga kinnitaks: oodake pisut, Andrus Kivirähk hakkab kohe-kohe muutuma! Praegu on ta veel, jah, selline üsna rumal, aga juba õige varsti sootuks teistsugune, palju targem ja parem! Ta hakkab rääkima hoopis mõistlikumat juttu ja kirjutama sootuks teistsuguseid raamatuid.
Ütlen ausalt: kui ma sääraseid lubadusi kuuleksin, siis ma juba jonni pärast ei muutuks! Jääksin kiusu pärast rumalaks edasi. Ja millegipärast ma kardan, et EKRE ministritega on sama lugu. Asi pole üldse nende retoorika iseloomus, ma ei taha praegu anda hinnanguid. Täiskasvanud inimestele lihtsalt hakkab vastu, kui neid üritatakse juhtida otsekui marionette. Kuidas peaks Ratas või Seeder teadma, mida Helme teeb või mõtleb, mis suunas tema isiksus areneb? See on umbes sama, kui mõni ema õigustab oma last: „Ta ütles tegelikult küll aitäh, aga väga vaikselt. Ta on meil hirmus häbelik, tegelikult talle väga meeldib see armas nukuke.” Ei olnud nii, mõtleb samal ajal vihane laps. Ma ei öelnud meelega aitäh, ma ei ole häbelik ja see nukk on jõle! Ema ütleb oma sõbrannale heldimusega: „Meie Juku hakkab suureks saades teadlaseks!” Juku aga on otsustanud hakata hoopis klouniks.
Iseasi on muidugi see, miks üldse EKRE-t peab nii kangesti muutma. Kui oli huvi moodustada valitsus liberaalseid ja humanistlikke väärtusi jutlustavate jõududega, siis leiaks ju riigikogust sobivaid kandidaate küllaga. Miks peab hakkama EKRE-t ümber dresseerima? Oleks ju veider, kui ooperilavastaja palkaks tenori ja hakkaks siis teda bassiks treenima? Võtkugi kohe bass! Või siis on teil tarvis köögis torusid parandada, aga selle asemel et helistada torulukksepale, kutsute teie kohale hoopis rätsepa. Ja kui pereliikmed avaldavad kahtlust, kas nõelakuningas oskab torudega midagi mõistlikku peale hakata, siis lohutate: küll ta õpib! Ta areneb! Anname mehele ometi aega, ta on terve elu olnud rätsep, ta peab torulukksepa rolliga kõigepealt harjuma.
Selline taktika ei tundu vist eriti mõistlik?
Pealegi on inimest või erakonda totaalsele muutumisele allutada solvav. See on mingis mõttes sama, kui mees abiellub lopsaka blondiiniga, kuid sunnib ta siis dieedile, laseb rinnad väiksemaks opereerida ja juuksed mustaks värvida, et saada enesele sale poisilik abikaasa. Naisel peaks tekkima õigustatud küsimus: miks sa minuga üldse abiellusid, kui sa ei armasta mind sellisena, nagu ma olen?
