ANDRUS SAAR: Võtame vanadelt hääled?
Mürgitatud loodus toob meile hääletu kevade, rünnakud vanade inimeste vastu aga rõõmutu ühiskonna.
Jah, vanade inimeste hulk suureneb ja see ei ole lihtsalt pensionisüsteemi probleem, vaid terve kompleks sotsiaalelu valukohti. Eestis käib diskussioon valdavalt selle üle, et peamiselt noortele tuleks anda valimistel lisahääli (hääleõigus lastele). Kuid sama hästi võiksime vanadelt lihtsalt hääled ära võtta. Ütleme, et üle 70-aastastele aitab otsustamisest. Noored teavad ju paremini, mis on ühiskonnale ja vanadele hea. Aga kas ikka teavad?
Kes näevad paremini poliitikat läbi – kas noored või vanad? Kaldun arvama, et vanemad inimesed tänu oma elukogemusele. Noori saab märksa lihtsamalt hullutada kui vanu.
Milles seisneb vanade inimeste „süü”? Ilmselt selles, et nad on vaesed. Eestis on vanaduspensionid sedavõrd väiksed, et oleme kogu Euroopa Liidus selle näitajaga punaseks laternaks. Vaesus võimaldab osa pensionäre ära osta kas 500, 700 või 1000 krooniga aastas. Mõned ostavad hääle vaid pudeli viina eest.
Kuhu saadud pensionilisa vanadel kulub? Peamiselt kolmele kuluartiklile: oma lapsed või lapselapsed, üür, arstimid. Toidukulu on seejuures tühine. Muide, 90% Eesti elanikest on seisukohal, et vanemate ja vanavanemate rahaline abi on noortele peredele suureks toeks (siin ja edaspidi andmed Saar Polli märtsi lõpus tehtud uuringu tulemustest – toim). Kõnelemata muidugi lastehoiuabist, mis kulub kõigile noortele ära.
Tehniline lõhe
Vanu inimesi peetakse tihtipeale ajast ja arust inimesteks, kes mitte midagi ei jaga. Millel see arvamus põhineb? Ehk sellel, et kõik vanemad inimesed ei ole alati uusima tehnikaga kursis ja neil on säilinud mõned eetilised ja konservatiivsed põhimõtted (näiteks: võlg on võõra oma). Meie eakate häda seisneb tihtipeale tehnikaalases suutmatuses. Kui sa oled terve oma elu elanud nõnda, et sule või pastakaga said oma asjad aetud ja sa ei ole pidanud kirjutusmasinat kunagi kasutama (Vene ajal oli kirjutusmasinaid pea võimatu saada ning olemasolevad olid KGB-s arvel), siis kuidas sa hakkad järsku 60-aastasena klaviatuuri selgeks õppima ning arvutiga suhtlema? Ja veel: kui tahad koju internetti, siis lao maal elades igas kuus vähemalt 300 krooni lauale. Päris suur summa, mida tuleks piskust pensionist näpistada. Noored peavad vanakesi sellest aspektist saamatuteks. Nad ei allkirjasta oma kirju digitaalselt, ei käi Facebookis ega Youtube’is, helistavad arstile, et vastuvõtuaega kinni panna, selle asemel et ise internetis see toiming ära teha jms.
Võib-olla üks olulisi põhjusi, miks on tekkinud alateadlik vanade inimeste tõrjumine, seostub riigipoolse väikese abiga neile, kes peavad hoolitsema perekonna vanemate inimeste eest. Eestis on vaid 17% inimestest seisukohal, et meil on piisavalt sotsiaalseid teenuseid, mis võimaldaksid vanematel inimestel jääda oma koju elama. See on Euroopa Liidu riikide hulgas kõige madalam näitaja.
Noortel ja vanematel inimestel on tõepoolest erinevad lootused ja hirmud. Vanemad inimesed tunnetavad Eesti vabaduse maitset teisiti kui noored. Ühed teavad, kui habras on see nähtus, teised aga ei teagi oma kogemustele toetudes, et eksisteerida võiks midagi muud. Põhjus, miks arvatakse, et noored ja vanad on põhimõtteliselt eri seisukohtadel, seisneb selleski, et umbes poolte küsitletute arvates puuduvad võimalused noorte ja vanade kokkusaamiseks, mõttevahetuseks. Ajakirjandus näitab üldjuhul vaid väikest agressiivset rühma vanu inimesi, kes aeg-ajalt võitlevad pikettidel oma pensionide eest. See loobki negatiivse fooni eaka kuvandile. Tõepoolest, pikettijate riietus ei vasta catwalk’i nõudmistele ja nende nägu ei kata moodsad kreemid-määrded. Kas nad on seepärast meist halvemad kui lobekeelsed PR-neidised?
Mure perede pärast
Elupraktika näitab, et vanemate inimeste empaatiavõime noorte inimeste suhtes on üldjuhul suurem kui vastupidi. See on ka loomulik, sest vanemad inimesed on kunagi olnud noored ja sellega kaasnevad rõõmud-mured on neile tuttavad, noored aga pole veel vanaks saanud ning seetõttu mõistavad paratamatult vanemate inimeste probleeme kehvemini. Arvamusküsitlused on näidanud, et vanemad inimesed ei tunne mitte sugugi kõige suuremat muret oma pensionide, vaid hoopistükkis väikelastega perede majandusliku olukorra pärast.
Kartust, et pensionäride arvukuse tõttu valijaskonnas arvestatakse vähem noorte vajadusi, jagab Eestis 38% elanikest. Kas see suhtarv on väike või suur, sõltub juba arvaja maitsest.
Arvan, et seni, kuni Eesti seadusandjad ei ole võimelised võtma vastu seadust, et pensionärid, kes on üles kasvatanud mitu last või kelle peres on olnud kasvatada puudega laps, saaksid suuremat pensioni kui üksikult elavad inimesed, ei tohiks minna ka pensionäride häälte kallale. Kui on vajadus tasakaalustatud seisukohtade järele, siis võiks hääletamisõiguse anda ka 16–17-aastastele. Huvitav oleks ka teada, kellele lastega peredest antaks lisahääled, kas isale või emale. Kas nemad siis tõemeeli esindavad lapsi? Demokraatia mõistmisega on Eestis midagi tõsiselt lahti. Või on kogu diskussioon üles võetud taas selleks, et vähendada Savisaare fenomeni poliitikas?
Inimeste arvamused vanade inimeste kohta on vastuolulised. Ühelt poolt ollakse nõus sellega, et vanemate inimeste arvukus vähendab noorte inimeste vajadustele tähelepanu pööramist, kuid teisalt arvab tervelt 75% Eesti elanikest, et valitsus peab leidma rohkem raha pensionideks ja vanurite hooldamiseks. Euroopa Liidus tervikuna toetab antud seisukohta aga veelgi rohkem inimesi – 84%. Kusjuures noorte hulgas leidub selle seisukoha toetajaid peaaegu sama palju kui eakate seas. Otsigem lahendusi mitte eakate rolli või pensione vähendades, vaid aru pidades, kuidas saaks kogu ühiskond oma elust rõõmu tunda.