Annika Leet: Eestlase teine kodu
Linnaeestlased on läbi aegade soovinud endale maakodu. Kui kinnisvaraturu kõrgajal oli see staatuse näitaja, mis seisis kõrvuti Tallinna kesklinna penthouse’i ja linnamaasturiga, siis praegune ostjaskond on väga teadlik ja kaalutlev.
Vaikne, kuid stabiilne turg on olemas suvituslinnade Haapsalu ja Pärnu nn residentkorteritele, mille puhul ostja eeldab arhitektuuriliselt kõrgetasemelist ehitist kas uue ja modernse või ajastutruult renoveeritud maja näol. Teine kindel segment on nn tudengikorterid, mille lapsevanemad ostavad järeltulijale Tartusse/Tallinnasse õpiperioodiks. Nii resident- kui ka tudengikorterite puhul peetakse oluliseks ka investeeringuväärtust ajas ning korteri hilisemat väljaüürimise võimalust ja selle tootlust.
Suvekodude turgu aitab elus hoida ka elu loomulik tsükkel: sünd, surm, kooselu algus ja lõpp. Toon järgnevalt esile huvitavamad ostuhuvilised ja nende nõudmised.
Esiteks, noored loomingulised inimesed, kes soovivad taastada vana talukoha ja äratada ellu vanad traditsioonid. Vähem oluline pole neile võimalus rajada oma peenramaa, mis võimaldab kontrollida, mis nende toidusedelisse jõuab. Maakodu asukohta suhtutakse ehk vähem nõudlikult kui põlised linnainimesed, kellel tingimata peab olema merevaade ja liivarand. Otsitakse „õige tundega kohta”, mis võib olla keskmisest kehvemas seisukorras, kuid ühtlasi pigem soodsa ja alla keskmise turuhinnaga. Enamasti renoveeritakse maakodu põhjalikult, märksõnadeks on naturaalsus ja taastamine. Renoveerimine kestab pikka aega ja sageli saabki maakodust alaline elukoht.
Tagasi juurte juurde
Teiseks, linnainimesed, enamasti korterielanikud, kes soovivad endale kohta roheluses ja looduskaunis kohas. Neile on kindlasti oluline kaugus pealinnast, tavaliselt peaks see jääma maksimaalselt 70–100 km raadiusse, eelistatult siiski ligemale. Maja võib olla väike, määravaks saab mere/järve või mõne muu veekogu lähedus ja võimalikult hooldusvaba krunt. Otsustamise aluseks on esimeses järjekorras alati asukoht ja veekogu lähedus ning alles siis hind. Siiski ei maksta keskmisest turuhinnast rohkem, pigem jäetakse ootele ja jälgitakse müüja käitumist.
Kolmandaks, kindla asukoha austajad – olgu selleks siis Eestimaa saared, Lõuna-Eesti kuppelmaastik, läänerannik, põhjarannik vms. Tihti on inimese otsuse taga juurte juurde naasmise soov: soovitakse omada tükikest maad kohas, kus ollakse sündinud, kasvanud. Pigem otsitakse aastaid, kui tehakse rutakaid ja kiireid otsuseid. Ost peab soovitule 100% vastama, kompromisse ei tehta. Ostjad on enamasti jõukamad inimesed, kes on saavutanud elus stabiilsuse ja soovivad maakodu näol ellu vaheldust tuua.
Neljandaks, unistajatest romantikud, kellel tegelikult pole majanduslikult võimalik maakodu omanik olla või kes ei suuda endale selgeks teha kriteeriume, mis on neile olulised. Sellele sihtgrupile mõjub vastupandamatult kord Saaremaa, kord mõni kohake Lõuna-Eestis, käiakse vaatamas nii palkmaju, täiesti lagunenud talukohti kui ka modernseid ehitisi. Enamasti on tegemist hooajaliste „kinnisvaraturistidega”, kes alustavad aprillis ja lõpetavad augustis.
Viiendaks, arhitektuurilise eripära otsijad. Eripära alla kuuluvad 1930-ndate puitarhitektuur, vanad palkhooned, mõisad ja nende juurde kuuluvad hooned jm. Tegemist on väga teadliku sihtgrupiga. Võimalik, et ollakse juba mitmendal ringil: on oldud mõne arhitektuurilist liiki hoone omanik, renoveeritud see ja nüüd soovitakse edasi liikuda uude etappi. Näiteks soovitakse suuremat või väiksemat projekti või kui enne oli puithoone, siis nüüd peaks see olema kivist (paekivi, punane tellis, maakivi), ja nii edasi.
Ükskõik millisesse sihtgruppi ostja kuulub, suure tõenäosusega aitab ta pärast ostu elule taas ühe vana talukoha, laokile jäänud maja või suvila. Ajastutruult taastatud maju näeb külades järjest rohkem. Loodetavasti maakodude omamise tendents ei hääbu ja tasapisi saame Eestis näha järjest rohkem hooldatud aedasid ja elule aidatud maju.
Annika Leet, Uus Maa kinnisvarabüroo konsultant
